Selleks hetkeks, kui auto Hiiumaalt koju jõudis, oli valmimistähtajani jäänud 26 päeva.
Esimese asjana sai juhtmestik tagasi sisse veetud. Uus juhtmestik tuli Priidu käest, veidi sai seda moditud ja parandatud.
Kõige kauem aega võttis ilmselt lae paigaldamine. Otsustasin lae ise teha, tellisin veluuri ja õmblesin valmis. Õnneks on sellele varrastega süsteemile seda üpriski lihtne teha. Paberiklambreid oleks võinud rohkem olla, siis ilmselt oleks paari õhtuga tehtud saanud, aga ma jupitasin paarikümne klambriga, seega piilarid võtsid õudselt kaua aega.
Üks asi, mida päris kindlasti õppisin, oli et lahti võttes sai natuke liiga palju käega löödud ja juhtmeid rõvedalt palju läbi lõigatud, sest ühendused ei tahtnud lahti tulla. Jootsin tagatulede juhtmeid päris pikalt ja pärast avastasin, et klemmid tulevad ülilebolt lahti, kui on natuke sooja saanud. Pigem oli tusane olla
Sealt edasi läks sisse salongiahi koos armatuuri ja muu nodiga, kuni Wallothneschist viimaseid vajalikke asju ootasin. Wallothneschist sai tellitud uued piduriplekid taha, sest vanadel ei töötanud need regullimisjubinad. Uuesti pidureid kokku pannes selgus, et üks kässaritross on vahepeal täiesti moondunuks painutanud end kusagil vahel, seega tuli see ka uus panna.
Parasjagu peavalu oli katuseluugiga ka. Uut nii kiiresti ei leidnud kusagilt, eriti ei raatsinud ka
Seega läks praegu vana. Nüüd, kui paigas on, siis otseselt isegi ei häiri. Uut klaasi tahaks küll ja mingi elektrilise süsteemi tahaks sinna samuti nuputada, aga ilma siinideta.
Tagumised aknad käivad samuti praegu veel mehaaniliselt lahti, mootorid on küll olemas, et neid elektriliseks teha, aga 26 päeva sisse seda modimise aega ei jätkunud kuidagi
Mingi hetk sai mootor ette võetud, peamised tihendid ära vahetatud ja nipet-näpet veel.
Viimasel hetkel avastasin, et mul pole endiselt velgi. Esialgselt oli plaanis sinna BBS E50 muretseda, aga sellest ei tulnud midagi välja, tegu pole kõige odavamate ega levinumate velgedega, mida bemmi alla otsida
Lõpuks siis sõitsin GupTuningusse ja mõtlesin, et võtan RS-id, olgugi et eriti käsi ei tõusnud neid sinna alla panema. Gupi kutid ütlesid mulle põhimõtteliselt, et nemad mulle RS-e ei müü, sest neid liigub iga nurga peal ja parseldasid mulle pronksjad 16-tollised Performance Line'id. Esialgu kahtlesin, kas värviga istub, aga nüüd olen väga rahul. Ainus mure oli neid velgi sinna alla kuidagi mahutada. Ette istus 8 tolline napilt alla ka ilma flantsita, aga taga käis 8,5 tolline vastu õõtsa. Stance.ee Kimps ja Juss suutsid mulle kiirelt flantsid ja adapterid sebida, seega sai selle ka korda. Ees on nüüd siis 40 mm flantsi ja taga 20 mm
BalticBoltis käisin kuldseid polte, mutreid ja muud mudru nuiamas, et üldmuljet veits ühtlustada. Voolikuklambrid jäid ikka praegu kõik hõbedased ja üleüldse tuleb seda väikest mudru veel lademetes välja vahetada, enne kui rahule jään
Tulerõngastel hakkasin värvi maha lihvima, et uus peale panna, alt tuli mingi kuldset tooni pind välja, seega tegin sellele vesilihvi ja pollisin ära. Neerud said kuldse vesikroomi peale.
Klaasid said ette ilma nöörita, kolmene meeskond ja plastikust pisikesed heeblid. Ja seebivesi.
Kõige suurem murekoht jõudis kätte mõned päevad enne tähtaega. Esialgu üritasime starterit taha saada, aga ei ühte ega teistpidi ei õnnestunud. Lõpuks sai selgeks, et mu süütelukupõhi on omadega õhtul. Tagantjärele on muidugi hea öelda, et maru loogiline - miks muidu mul armatuuri mingi miljon lisanuppu ja hooba veetud oli. Esialgu ei tundunud see probleem nii üüratu, sest hoovis oli üks E21 veel, mis viimati käivitus vägagi asjalikult, seega idee oli sealt süütelukk võtta. Süüteluku enda udjamine tundus natuke liiga palju vaeva, seega mõtlesin, et tõstab lihtsalt kogu roolisamba ümber. Rudolfi roolisammas sai lõpuks lahti võetud küll, aga välja tõstes kukkus süütelukupõhi lihtsalt otsast ja need pisikesed metalljubinad sadasid sealt välja. Konsulteerisin siis Toivoga, kes ütles, et ta usub minusse ja üritasin kuidagi seda süütelukupõhja puhastada ja tagasi kokku saada. Lõpuks loobusin ja mõtlesin, et lihtsam on vist uus tellida ja praegu lülititega käima saada.
Nii, veidi aega nuputasime ja lõpuks genereerisime kaks nuppu. Tagaklaasisoojendusest sai süüde ja mingist suvalisest automaattagastusega hoobnupust starter. Starterit annab, sädet pole. Selleks hetkeks oli lõpuni jäänud vist 2-3 päeva ja pärast pikemat debugimist tekkis suht lootusetu tunne. Sai erinevaid süütepoole proovitud ja miljonit varianti veel. Viimasel hetkel sai selgeks, et uues mootorijuhtmestikus on üks maandus puudu. Olin selle eriti asjalikult pehme isoleeriga üle mässinud, seega see tuli lahti harutada ja korda teha. Selleks hetkeks oli minu puhkus läbi ja sain garaažis olla üksnes õhtuti. Õnneks oli Adolfil päris korralik fänniklubi ja sel ajal kui mina tööl pidin olema, mässas auto kallal kogu aeg 4-5 inimest. Väga-väga-väga suured aitähid. Lõpuks hakkas peaaegu looma, järjest sai tööle süütepooli, jagaja. Siis hakkas karpaga lõbus. Kogu see möll kestis 25. juuni varahommikuni, kõik olid magamata ja viimane probleem, mis lõpuks lahenduseta jäi, oli et kütust ei tulnud peale. Niisiis 26. juunil auto kuhugi ei sõitnud. Variant oli panna salongi mingi väike kanister ja siis kannatas sõita, ent palju muid asju oli ka tegemata ja nii ta lõpuks jäi.
Väliselt sai ta muidugi põhimõtteliselt kokku pandud ja kui meil kursakatega lõpupidu oli, siis sai aias esimene suur välinäitus ka ära tehtud. Värv sai ka avalikustatud, ehkki see oli juba vist enamikele teada, kes vähegi huvi olid tundnud
See nädal hakkasime siis uurima, et miks kütust peale ei saa. Esialgu tundus kõige lihtsam järeldus, et mehaaniline kütusepump ei jõua paagist kütsi tõmmata - sest meetri kauguselt kanistrist jõudis ja hoovi peal oleva Rudolfi suurim probleem oli sama, et pump ei jaksa peale tõmmata. Noh... mõtlesime siis, et ehk on sõel umbes ja kütus lihtsalt ei jõua torudesse. Pärast pikka arutelu sai siis tagaiste välja võetud ja sealt vaatas vastu täpselt selline pilt..
Järeldada võib, et kõigil oli viimastel õhtutel vist magamatusest ja muust kurnatusest veidi hajameelne olla
Igatahes lahenes see probleem põhimõtteliselt iseenesest, kui torud ühendatud said. Nüüd on vaja veel sidur ära õhutada, eile murdus selle õhutusnippel sisse ära ja lükkus jälle tänasesse edasi
Üks suurimaid probleeme kogu selle automajanduse juures on, et seda autot on täiesti võimatu normaalselt tungi peale saada, sest normaalne tung ei mahu alla, seega koguaeg käib mingi plankude ja klotside majandus, mis võtab tohutult lisaaega ja närve.
Ühesõnaga, 26 päeva kogu auto kokku ladumiseks
Tehtav, aga mitte kuigi mõistlik. Samas on juba praegu täiega vinge tunne garaaži minnes, sest alles oli ainult hunnik roostet, nüüd on päris auto. Valmis ta ilmselgelt veel ei ole, lõpus kiirustades läks külge päris palju juppe, mis esialgu oli plaanis välja vahetada. Ette stanget ei raatsinud praegu panna, näeb ilma palju vahvam välja. Tegelikult tahtsin tutikaid tellida, aga kui hinda nägin, siis tundus see vana kroom päris okei
Eks ajapikku jõuab neid juppe asendada ja uusi osta küll ja veel. Sellest tulenevalt on mul list asju, mida ma ise taga ajan ja veel suurem list asju, millele ma hea meelega omaniku leiaks. Üritan need listid lähiajal kirja ka saada.
Kindlasti on midagi, mis praegu kirjutamata jäi, eks ma siis mingi hetk tilgutan siia jälle.
Adolf ilmselt klassikute üritusele ei jõua, esiteks selle pärast, et jäi regamata ja teiseks, kuna see spaateema eriti ei köida. Küll aga üritame Youngtimeril kohal olla
Eraldi tänupostitus kõikidele asjaosalistele ootab videot ja artiklit, aga ikkagi ütlen siin ka ära ühe hästi suure aitähi kõigile, kes Adolfiga kaasa aitasid ühel või teisel moel