Lõpetatuks saab lugeda alamprojekti "mis see juhtmestiku puhastamine ja uuesti teipimine siis ära ei ole". Kuna garaažis on mõttevälgatuste ja leitud vigade kohta alati kaustik käepärast, siis hakkasin kunagi ka arvestust pidama kaablimeetrite ja teibikulu üle. Esimese sissekande tegin žurnaali 13.09.2017. Viimase 21.06.2018. Algusest lõpuni kolmveerand aastat, vahepeal oli siiber ka mõni kuu, aga põhimõtteliselt pooleaastane ettevõtmine kui teha sellises tempos, et tööind päris ära ei kaoks.
Pluss-miinus meetrise täpsusega hinnates puhastasin ja teipisin 50m kaableid. Siia lisandub veel u 5-7m kaableid, mis vabrikust plastiktoru sisse aetud, need said lihtsalt puhastuskuuri. Teibikulu oli kokku u 180 meetrit. Kuna alustasin lihtsamatest juppidest, mis kusagil salongivaiba all olid jooksnud, siis esialgu ei tundunudki asi väga hull ja heal õhtul oli tempo umbes kolm meetrit tunnis. Mootorijuhtmestikuni jõudes oli tempo meeter kolme õhtuga. Pistikuid ja hargnemisi oli palju ja visuaalne kontroll võttis aega. Lõpptulemus jäi päris hea, sest üks õhtu kaablikastis tuhnides ei määrinudki käsi ära. Mõned kohad jäid visuaali poolest ennast veidi häirima, aga suurem osa juhtmestikust kaob niikuinii polstrite taha ära. Vähemalt on kogu juhtmestik silme alt läbi käinud ja katkise isolatsiooniga kohad parandatud.
Järgmised kaks suurt alamprojekti on kliima ja istmed. Kliima puhul tuleb üle kontrollida õhukanalite vaakumklapid ja vahetada salongiradiaator. Remondifondis on olemas tagavaraahi, kliima juhtpaneel ja karbitäis vaakumklappe. Ainuke asi, mis tagavaraahjul on teisiti, on mingisugune konditsioneeri temperatuurilüliti, mis asub salongiventilaatori juures. On teine selline karbike, millel sees vedru ja mingi pruuni vedelikuga täidetud kopsik ja mille seest tulev pikk varras läheb läbi ahjukorpuse. Pole selle lüliti kaudu eriti infomaterjali leidnud, aga ilmselt selle varda funktsioon on sissetuleva õhu temperatuuri edasi kandmine sinna korpusesse, kus siis temperatuuri mõjul peaks takistus muutuma ja sõltuvalt sellest kliima juhtpaneelile mingi tagasisidesignaal minema. Häda on ainult selles, et auto originaalahjul on sellel lülitil ilmselt see temperatuuri kandmiseks mõeldud pruun vedelik laiali jooksnud ja traati soojendades-jahutades lüliti takistus praktiliselt ei muutu, pendeldades 0.4-0.8 oomi vahet.
Häda teine osa on see, et remondifondi ahjul on see äge lüliti asendunud tühipalja pistikuga vardaga, mille takistus juba käes soojendades korralikult rändama hakkab.
Remontahju seest leidsin 85. aastanumbriga kleepekad, auto on pärit 84. aasta veebruarist. Seega on millalgi 84. a. teises pooles toimunud kliimamajanduses muudatus ja selle temperatuurimõõtmisahela detailid ristkasutatavad ei ole. Hädale on muidugi lihtlabane lahendus uue lüliti näol, mis üllataval kombel isegi veel saadaval on, aga huvitav oleks teada tausta, et miks ja millal muudatus tehti. Pole suurem asi elektroonik, aga ise pakuks, et vana tüübi lüliti ei olnud väga töökindel ja uuenduse käigus asendati väline füüsiline lüliti lihtsama anduriga ja lülitamine viidi kliima juhtpaneeli sisse. Toimus sel ajal ju elektroonikas ja arvutimajanduses päris korralik areng, mille käigus mindi rohkem digitaalsetele lahendustele üle. Minu meelest näeb vana tüübi lüliti palju ägedam välja.
Kuni ahjutööd uue lüliti saabumist ootavad, saab tegeleda hoopis istmetega. Seal on ka päris korralik tööpõld ees ootamas. Executive versioonil kasutati n.ö. tavapärase istmenaha asemel aniliinnahka, mille eripäraks on pealispinna igasuguse kaitsekihi puudumine, mistõttu on antud tüüpi nahk väga vastuvõtlik erinevatele väliskeskkonna mõjudele, eriti vedelikud ja päikesekiirgus. Interveebides sorides võib leida pilte Executive E23-dest, millel on istmed ja polstrid peaaegu valgeks pleekinud, omades samal ajal tumedaid teksapüksilaike ja erinevaid vedelikuplekke. Kogu selle jandi vastutasuks saab eriti ägeda pehme mati nahapinna, millel lähemal vaatlusel isegi naha loovutanud pühvli karvanääpsud näha. Kui pleekimisega on minu autol võrdlemisi hästi läinud, siis vedelikuga mitte. Aastaid tagasi on tagavedrustuse nivoosüsteemis olnud õlileke, mis mööda pagasiruumi põhja roomates on leidnud tee ka tagaistmesse. Sellest on ka varasemates pajatustes juttu olnud. Kahjuks või õnneks on seda juhtunud ka teistel, mistõttu on olemas ka välismaakeelset infomaterjali selle kohta, kuidas asja lahendada. Tulekul on huvitavad keemiaõhtud.