Ma plaanin varsti endale mõned komplektid kapslikleepse lasta teha.
Kui sul selle asjaga väga ei põle, siis põhimõtteliselt saad ka.
Igapäevaautole lasin 1,5 aastat tagasi teha. Siiamaani on velje küljes ilusti alles.
Sysi 518 e12 '80
Kuna lähen selle autoga Uunikute talverallile, siis tõin auto Tartust ära ja tegin esimesed 350km libedasõitu, sh ka 1.5h jäärajasõitu.
Hämmastavalt sõidetav auto vanatehnika kohta, seda ka hetkel valitsevate lumeoludega - käisin just korra Sauel
Enne talverallit küll suuri muutusi plaanis pole, aga tellisin talle uued vedrud ja amordid, läbilöögipuksid ja tolmukatted ära. Samuti sain Tõnisega kaubale nende velgede osas:
Tegu siis 7 tolli laiade 14" ATS'idega. Vähemalt 1 neist tahab sirgestamist, seega külastan homme sm. Karu laundzi. Seejärel külastavad velgi tõenäoliselt liivaprits ja uus värv.
Ma juba unistan uutest, originaalist veidi madalamatest vedrudest (praegu on tagavedrud muide sapika omad ), 7 tolli laiadest 14" velgedest ja sellest, kuidas ma antud kooslusega muretuid kilomeetreid mõõdan.
Hämmastavalt sõidetav auto vanatehnika kohta, seda ka hetkel valitsevate lumeoludega - käisin just korra Sauel
Enne talverallit küll suuri muutusi plaanis pole, aga tellisin talle uued vedrud ja amordid, läbilöögipuksid ja tolmukatted ära. Samuti sain Tõnisega kaubale nende velgede osas:
Tegu siis 7 tolli laiade 14" ATS'idega. Vähemalt 1 neist tahab sirgestamist, seega külastan homme sm. Karu laundzi. Seejärel külastavad velgi tõenäoliselt liivaprits ja uus värv.
Ma juba unistan uutest, originaalist veidi madalamatest vedrudest (praegu on tagavedrud muide sapika omad
), 7 tolli laiadest 14" velgedest ja sellest, kuidas ma antud kooslusega muretuid kilomeetreid mõõdan.
No kuna ma juba olen nii vaimustuses sellest autost ja kuna tähelepanelik foorumikasutaja juba eelmises postituses olevalt pildilt nägi, et auto pole päris kristallpuhas, siis ma viisin auväärt vanakese täna spetsialisti juurde, kes autole korraliku välipesu tegi, vaha peale pani ja kabineti-ukseläved jms ka puhtaks tegi.
Ja ma lihtsalt pidin seda teiega jagama
Ja ma lihtsalt pidin seda teiega jagama
Omas heast talve ralli kogemusest vöin öelda et mida körgemalt auto seisab seda parem on. Üld juhul seal mööda siledaid üldkasutatavaid ja lumest puhtaid teid ei kasutata. Nii et parem kannataks natuke selle madalduse alla kruvimisega 
'
Aga auto näeb ikka krdi hea välja.
'Aga auto näeb ikka krdi hea välja.
e28 528i & e21 316
e21 315 & e6 2000
Saab 900c
e21 315 & e6 2000
Saab 900c
Vahepeal on selgunud, et neid vedrusid siiski ei saa - neid ei toodeta enam. Pean nüüd edasi nuputama, et mida teha.
Täna oli korralik vanatehnikapäev - vahetasin autol ära õli (ja filtri), mis oli täiesti ilus ja puhas ka enne vahetust. Samuti vahetasin ära jahutusvedeliku - ka see oli ilus. Siis liikusime pidurite kallale, võtsime esimesed suportid maha (muide 518´l on ees 4-kolviga suportid
), võtsime kolvid välja, puhastasime kõik ära ja panime kokku tagasi - ühtlasi vahetasime ka pidurivedeliku ära (mis oli ka väga värske väljanägemisega). Samuti oli teada, et üks tagumine gabariit põleb eredamalt kui teine - põhjus oli selles, et üks pirn oli täiesti mustaks põlenud ja soklist lahti. Tükk aega urgitsesin pirni tükke pesast kätte ning panin mõlemad pirnid uued ja väljanägemine sai kohe parem
Täna oli korralik vanatehnikapäev - vahetasin autol ära õli (ja filtri), mis oli täiesti ilus ja puhas ka enne vahetust. Samuti vahetasin ära jahutusvedeliku - ka see oli ilus. Siis liikusime pidurite kallale, võtsime esimesed suportid maha (muide 518´l on ees 4-kolviga suportid
), võtsime kolvid välja, puhastasime kõik ära ja panime kokku tagasi - ühtlasi vahetasime ka pidurivedeliku ära (mis oli ka väga värske väljanägemisega). Samuti oli teada, et üks tagumine gabariit põleb eredamalt kui teine - põhjus oli selles, et üks pirn oli täiesti mustaks põlenud ja soklist lahti. Tükk aega urgitsesin pirni tükke pesast kätte ning panin mõlemad pirnid uued ja väljanägemine sai kohe parem 
Minu esimene talveralli.
Hommik. Varajane hommik... öö oli niigi veidi rahutu unega ja nüüd peab siis ärkama. Vaatan aknast välja - Rockstar vaatab mulle kuidagi rahutu pilguga otsa, ise olen ka rahutu, ees on tähtis päev. Lähen õue, tundub, et päike on igaveseks kustunud - õues on pime, tuul kangutab hambaid suust ja temperatuur on alla lämmastiku külmumistäpi. Jube.
Istun autosse, keeran võtit ja nii nagu iga eelminegi kord käivitub auto probleemideta. Kuigi auto läks käima, pole rahutus minust kuhugi kadunud, õrnalt nahkkindaga rooli ja käigukangi paitades liigun oma kaardilugeja suunas. Ka tema on rahutu. Kell on 7.15 hommikul, kui jõuame valitud bensiinijaama. Jaamast jooksevad välja kaks üdini rõõmsat ja lehvitavat kuju, tervitavad meid valjuhäälselt ja istuvad oma Ameerika autosse, mis kannab küll teistsuguse numbriga kuid sarnast kleebist. Kui nemad on nii rõõmsad, siis miks mina olen rahutu - ei tea. Lükkan tankimispüstoli paaki ja panen kütuse jooksma, ise üritan samal ajal kahe käega hambaid suus kinni hoida. Tuul on jube.
Peale tankimist sõidame stardipaika. Stardikoosolek on just alanud - Priit Veski räägib eesootavast sellises võtmes, et Põhjapoolusel end alasti olles vasaku jala väikse varba küünega läbi jää kaevata on eesootava ralli kõrval puhas mõnu. Tuul tugevneb. Sünkroniseerime kellad, kui parkla sissepääsust pööravad sisse esimesed tsiklimehed. Lämmastik oli ammu juba käega löönud, aga osad optimistid sõidavad tsiklitega. See on vanatehnika vaim, ma ütlen.
Enne starti veel kiire kohv ja pirukas koos Ervin Lille tiimi ja Ingmari tiimiga ja siis starti. Esimeses kurvis on näha seda kust tee peaks minema ja seda valli, kust tee ei läinud - kuid keegi seda arvatavasti ei teadnud. Liigume esimese kiiruskatse suunas, teed on täis tuisanud ja keegi on ühe hange kõrvale paigaldanud dzhiibimehe. Nagu hiljem kuulda oli, polnud see juhus vaid umbes nagu veepudel voodikõrval peojärgsel hommikul - tegelikult saab ju ilma ka, aga peavalu on oluliselt rohkem.
Esimese AKP (aja kontrollpunkt) ajad tühistati, ilm oli täbar ja võistlejad kogunesid SS1 (esimese kiiruskatse) stardijärjekorda. Üks mees tuli autost välja, ilma kinnasteta, hüppas lumme ja hakkas lumeingleid tegema. Ma arvan, et isegi lumi oleks selle külmaga hea meelega kuskil soojas olnud, aga see mees nii ei arvanud. Paneme kiivrid pähe, ootame stardimärguannet ja sõidame esimese kiiruskatse läbi. Amordid, kellel oli ka arvatavasti külm, tahtsid tuppa tulla. Sooja. Ja osalt ka seepärast, et neid maapind selleks sundis. Aga Rockstar teadis, et kui peab esinema, siis peab esinema. Haavu lakutakse hiljem.
Alustame liikumist teise AKP suunas, ilm on endiselt sama, siin-seal teekõrval on värsked jäljed vanatehnikast, mis täbara ilma kiuste seiklusi etteantud raja kõrvalt on otsinud. Sõit jätkub, lund on palju ja rahutus hakkab kaduma. Kiirus kasvab koos tujuga. Siin seal on kraavis autosid, mille ümber askeldamas suur seltskond abivalmis inimesi, kes ei andnud alla nii lihtsalt nagu juba nimetatud lämmastik. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ega see lämmastik mingi suurem asi elukas pole kunagi olnud - okei, aitab õhu molekulmassi veidi kergemana hoida, et inimestel oleks kergem hingata ja ronib läbi torude põlemiskambrisse, et kiirendada tehnika liikumist, kuid teiselt poolt saboteerib kõiki õhu- ja tehnikanautijaid osaledes erinevate lõhkeainete koostises. Selline kahepalgeline tegelane.
Igatahes kulgeme mööda etteantud rada, salongis tubaselt soe, raadiost kõlab ajastukohast muusikat, paak on kütust täis ja kuna juba mõnda aega pole pidanud puidu ja retrorohelise viimistlusega kabinetist lahkuma, hakkab elu juba päris ilus tunduma.
Läbi katsumuste jõuame lõunale Halingasse ning näeme siin-seal haavu lakkumas paljusid rallisõitjaid. Abivalmis rallisõitjad muidugi ei hoolinud endi haavadest, vaid oma tehnika omadest. Lõunapausil pakutakse süüa-juua ning kuna auto oli 20 minutit juba seisnud, otsustasin selle igaks juhuks käima tagasi panna. Rockstar oli arvatavasti vahepeal lämmastikult saanud mingit kuratlikku nõu ning oli starteri vooluahelast, mis ühendab akut, starterit, süütelukku ja tõmbereleed vahelt ära rääkida. "Kuradi lämmastik, saboteerib ka meid," mõtlesin. Korraliku ettevalmistusega talverallile tulnud meestena oli meil kaasas aga vajalik mõjutusvahend. Sapöörilabidas. Ma arvan, et te hakkaksite ka endid liigutama, kui teid sapöörilabidaga pekstakse, rääkigu see lämmastik mida iganes. Nii ka starter. Läks uuesti sõiduks.
Peale lõunapausi oli lisaks nimetatud tuulele, mis vähemalt kohalikult Halinga parmult oli juba hambad suust kangutanud, sadama hakanud ka lund. Ja vahepeal tundus, et alt üles. Või risti maaga. Või diagonaalis. Või ringikujuliselt. Aga igatahes mitte nii, nagu need ilmateate pilved televiisoris näitavad.
Esimese paari kilomeetri järel olid esimesed autod (suured) kraavis. Rõõmsad talverallitajad nende kõrval abi ootamas ning hinnates Rockstari jõudu (66kw ja natuke üle tuhande kilogrammi massi) nimetatud kraaviuurijate sõidukiga võrreldes (PAZ buss) tuli tõdeda, et nii väga kui me ka tahaks aidata, pole meil selleks jaksu. Erinevaid "Lepiku-poisse"1 oli teepeal palju ja peatusi tuli ette päris tihti.
Helistab mulle mu tädimees, kes Taali krossirajale kiiruskatset vaatama on tulnud. Kõik inimesed, kellelt ta teed küsis, saatsid ta koju tagasi. Sellise ilmaga ei sõida seal krossirajal isegi lumesaanid mitte, väideti. Lumesaanid ei sõitnudki, kuid vanatehnika küll. Kohati küll tõukava jõu abil, aga sõitis. Kohati küll vallidesse kinni, aga sõitis. Nii ka meie Rockstar, kusjuures isegi ilma mingi kõrvalise abita. SS2 läbitud asusime teele AKP3 suunas.
Teed olid järjest hullemad.
Õues hakkas pimedaks minema. Vastu tuleb juba tuttavate kleebisega Zhiguli. "Tee on kinni, läbi ei saa" kõlab juhi suust. See on päris tõenäoline arvestades seda lume liikumist, mille kirjeldamiseks arvatavasti ei piisaks isegi kuuest dimensioonist.
Vaatame edasi, jaa, nii ongi - autod järjekorras ja meie ees suur hulk autosid lumes kinni. Keerame ringi ja mõtleme uut marsruuti KPsse (kontrollpunkti). Saame vaevalt kilomeetri sõita, kui tee on ka teises suunas kinni. UAZi-poisid olid ka otsustanud veidi offroadi teha. Läbi polnud võimalik pääseda. Langetati otsus UAZ välja tõmmata ja siis mitme dzhiibi järel eelmainitud lumisest kohast läbi murda. Rockstar ja tema naiivne piloot (mina) aga sattusid teistest uuesti ümber pöörates ette ja mõtlesid "aaah, läheb läbi küll". Läks küll läbi.... valli... päris korraliku kiirusega... "Lepikusse". Lumi oli munadeni, tee oli suht kaugel ja nii naljakas kui see ka pole - auto jäi kinni. "Lämmastiku töö," mõtlesin. Aga peaaegu enne kui saime olukorra hinnatud, olid kohal UAZi-mehed, vähemalt 5 tõukavat talverallitajat ja mitu labidat. Köis külge, osad kaevama, osad tõukama ja mõne aja möödudes olime teepeal tagasi. Laadimine oli kadunud, aga auto töötas ja saime sõitu jätkata - küll juba dzhiipide järel.
Laadimine tuli vahepeal korraks tagasi, ent kadus siis taas. Lund viskas üle kapoti, kiirust tuli peal hoida, et mitte kinni jääda. Kuid tuju oli hea - mitte küll nii hea kui enne "Lepikut", aga siiski hea. Otsustasime kõik KP´d ikkagi läbi sõita ja seda ka tegime. Lõppu jõudsime kell üheksa õhtul. Auto oli põhimõtteliselt töötanud järjest kella kuuest hommikul - ja seda peaaegu probleemideta.
Pühapäeva hommikul ei olnud starter aga valmis taas töölepingut minuga sõlmima. "Kuradi lämmastik," mõtlesin. Avasin kapoti. Hmm, andsin lämmastikule andeks. Isegi kui tema käsi oli mängus, siis arvatavasti mängis oma rolli ka see, et kapotialune oli mootoriploki ülemise ääreni lund täis. Puhastasime auto ja asusime tagasiteele.
Sõitsime mööda pikka ja sirget Tallinn-Pärnu maanteed... ja esimesel võimalusel keerasime väikestele teedele ja korraldasime endile veel teise talveralli.
Oli suurepärane vanatehnikaüritus
Täna viisin auto korralikku käsipesulasse ning panin seejärel ära garaazhi uusi ja põnevaid seiklusi ootama.
_____________________________________________________________
1 - "Lepik" - koht väljaspool teed, tunnustatud loodusuurija Ervin Lill'e terminoloogias
Hommik. Varajane hommik... öö oli niigi veidi rahutu unega ja nüüd peab siis ärkama. Vaatan aknast välja - Rockstar vaatab mulle kuidagi rahutu pilguga otsa, ise olen ka rahutu, ees on tähtis päev. Lähen õue, tundub, et päike on igaveseks kustunud - õues on pime, tuul kangutab hambaid suust ja temperatuur on alla lämmastiku külmumistäpi. Jube.
Istun autosse, keeran võtit ja nii nagu iga eelminegi kord käivitub auto probleemideta. Kuigi auto läks käima, pole rahutus minust kuhugi kadunud, õrnalt nahkkindaga rooli ja käigukangi paitades liigun oma kaardilugeja suunas. Ka tema on rahutu. Kell on 7.15 hommikul, kui jõuame valitud bensiinijaama. Jaamast jooksevad välja kaks üdini rõõmsat ja lehvitavat kuju, tervitavad meid valjuhäälselt ja istuvad oma Ameerika autosse, mis kannab küll teistsuguse numbriga kuid sarnast kleebist. Kui nemad on nii rõõmsad, siis miks mina olen rahutu - ei tea. Lükkan tankimispüstoli paaki ja panen kütuse jooksma, ise üritan samal ajal kahe käega hambaid suus kinni hoida. Tuul on jube.
Peale tankimist sõidame stardipaika. Stardikoosolek on just alanud - Priit Veski räägib eesootavast sellises võtmes, et Põhjapoolusel end alasti olles vasaku jala väikse varba küünega läbi jää kaevata on eesootava ralli kõrval puhas mõnu. Tuul tugevneb. Sünkroniseerime kellad, kui parkla sissepääsust pööravad sisse esimesed tsiklimehed. Lämmastik oli ammu juba käega löönud, aga osad optimistid sõidavad tsiklitega. See on vanatehnika vaim, ma ütlen.
Enne starti veel kiire kohv ja pirukas koos Ervin Lille tiimi ja Ingmari tiimiga ja siis starti. Esimeses kurvis on näha seda kust tee peaks minema ja seda valli, kust tee ei läinud - kuid keegi seda arvatavasti ei teadnud. Liigume esimese kiiruskatse suunas, teed on täis tuisanud ja keegi on ühe hange kõrvale paigaldanud dzhiibimehe. Nagu hiljem kuulda oli, polnud see juhus vaid umbes nagu veepudel voodikõrval peojärgsel hommikul - tegelikult saab ju ilma ka, aga peavalu on oluliselt rohkem.
Esimese AKP (aja kontrollpunkt) ajad tühistati, ilm oli täbar ja võistlejad kogunesid SS1 (esimese kiiruskatse) stardijärjekorda. Üks mees tuli autost välja, ilma kinnasteta, hüppas lumme ja hakkas lumeingleid tegema. Ma arvan, et isegi lumi oleks selle külmaga hea meelega kuskil soojas olnud, aga see mees nii ei arvanud. Paneme kiivrid pähe, ootame stardimärguannet ja sõidame esimese kiiruskatse läbi. Amordid, kellel oli ka arvatavasti külm, tahtsid tuppa tulla. Sooja. Ja osalt ka seepärast, et neid maapind selleks sundis. Aga Rockstar teadis, et kui peab esinema, siis peab esinema. Haavu lakutakse hiljem.
Alustame liikumist teise AKP suunas, ilm on endiselt sama, siin-seal teekõrval on värsked jäljed vanatehnikast, mis täbara ilma kiuste seiklusi etteantud raja kõrvalt on otsinud. Sõit jätkub, lund on palju ja rahutus hakkab kaduma. Kiirus kasvab koos tujuga. Siin seal on kraavis autosid, mille ümber askeldamas suur seltskond abivalmis inimesi, kes ei andnud alla nii lihtsalt nagu juba nimetatud lämmastik. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ega see lämmastik mingi suurem asi elukas pole kunagi olnud - okei, aitab õhu molekulmassi veidi kergemana hoida, et inimestel oleks kergem hingata ja ronib läbi torude põlemiskambrisse, et kiirendada tehnika liikumist, kuid teiselt poolt saboteerib kõiki õhu- ja tehnikanautijaid osaledes erinevate lõhkeainete koostises. Selline kahepalgeline tegelane.
Igatahes kulgeme mööda etteantud rada, salongis tubaselt soe, raadiost kõlab ajastukohast muusikat, paak on kütust täis ja kuna juba mõnda aega pole pidanud puidu ja retrorohelise viimistlusega kabinetist lahkuma, hakkab elu juba päris ilus tunduma.
Läbi katsumuste jõuame lõunale Halingasse ning näeme siin-seal haavu lakkumas paljusid rallisõitjaid. Abivalmis rallisõitjad muidugi ei hoolinud endi haavadest, vaid oma tehnika omadest. Lõunapausil pakutakse süüa-juua ning kuna auto oli 20 minutit juba seisnud, otsustasin selle igaks juhuks käima tagasi panna. Rockstar oli arvatavasti vahepeal lämmastikult saanud mingit kuratlikku nõu ning oli starteri vooluahelast, mis ühendab akut, starterit, süütelukku ja tõmbereleed vahelt ära rääkida. "Kuradi lämmastik, saboteerib ka meid," mõtlesin. Korraliku ettevalmistusega talverallile tulnud meestena oli meil kaasas aga vajalik mõjutusvahend. Sapöörilabidas. Ma arvan, et te hakkaksite ka endid liigutama, kui teid sapöörilabidaga pekstakse, rääkigu see lämmastik mida iganes. Nii ka starter. Läks uuesti sõiduks.
Peale lõunapausi oli lisaks nimetatud tuulele, mis vähemalt kohalikult Halinga parmult oli juba hambad suust kangutanud, sadama hakanud ka lund. Ja vahepeal tundus, et alt üles. Või risti maaga. Või diagonaalis. Või ringikujuliselt. Aga igatahes mitte nii, nagu need ilmateate pilved televiisoris näitavad.
Esimese paari kilomeetri järel olid esimesed autod (suured) kraavis. Rõõmsad talverallitajad nende kõrval abi ootamas ning hinnates Rockstari jõudu (66kw ja natuke üle tuhande kilogrammi massi) nimetatud kraaviuurijate sõidukiga võrreldes (PAZ buss) tuli tõdeda, et nii väga kui me ka tahaks aidata, pole meil selleks jaksu. Erinevaid "Lepiku-poisse"1 oli teepeal palju ja peatusi tuli ette päris tihti.
Helistab mulle mu tädimees, kes Taali krossirajale kiiruskatset vaatama on tulnud. Kõik inimesed, kellelt ta teed küsis, saatsid ta koju tagasi. Sellise ilmaga ei sõida seal krossirajal isegi lumesaanid mitte, väideti. Lumesaanid ei sõitnudki, kuid vanatehnika küll. Kohati küll tõukava jõu abil, aga sõitis. Kohati küll vallidesse kinni, aga sõitis. Nii ka meie Rockstar, kusjuures isegi ilma mingi kõrvalise abita. SS2 läbitud asusime teele AKP3 suunas.
Teed olid järjest hullemad.
Õues hakkas pimedaks minema. Vastu tuleb juba tuttavate kleebisega Zhiguli. "Tee on kinni, läbi ei saa" kõlab juhi suust. See on päris tõenäoline arvestades seda lume liikumist, mille kirjeldamiseks arvatavasti ei piisaks isegi kuuest dimensioonist.
Vaatame edasi, jaa, nii ongi - autod järjekorras ja meie ees suur hulk autosid lumes kinni. Keerame ringi ja mõtleme uut marsruuti KPsse (kontrollpunkti). Saame vaevalt kilomeetri sõita, kui tee on ka teises suunas kinni. UAZi-poisid olid ka otsustanud veidi offroadi teha. Läbi polnud võimalik pääseda. Langetati otsus UAZ välja tõmmata ja siis mitme dzhiibi järel eelmainitud lumisest kohast läbi murda. Rockstar ja tema naiivne piloot (mina) aga sattusid teistest uuesti ümber pöörates ette ja mõtlesid "aaah, läheb läbi küll". Läks küll läbi.... valli... päris korraliku kiirusega... "Lepikusse". Lumi oli munadeni, tee oli suht kaugel ja nii naljakas kui see ka pole - auto jäi kinni. "Lämmastiku töö," mõtlesin. Aga peaaegu enne kui saime olukorra hinnatud, olid kohal UAZi-mehed, vähemalt 5 tõukavat talverallitajat ja mitu labidat. Köis külge, osad kaevama, osad tõukama ja mõne aja möödudes olime teepeal tagasi. Laadimine oli kadunud, aga auto töötas ja saime sõitu jätkata - küll juba dzhiipide järel.
Laadimine tuli vahepeal korraks tagasi, ent kadus siis taas. Lund viskas üle kapoti, kiirust tuli peal hoida, et mitte kinni jääda. Kuid tuju oli hea - mitte küll nii hea kui enne "Lepikut", aga siiski hea. Otsustasime kõik KP´d ikkagi läbi sõita ja seda ka tegime. Lõppu jõudsime kell üheksa õhtul. Auto oli põhimõtteliselt töötanud järjest kella kuuest hommikul - ja seda peaaegu probleemideta.
Pühapäeva hommikul ei olnud starter aga valmis taas töölepingut minuga sõlmima. "Kuradi lämmastik," mõtlesin. Avasin kapoti. Hmm, andsin lämmastikule andeks. Isegi kui tema käsi oli mängus, siis arvatavasti mängis oma rolli ka see, et kapotialune oli mootoriploki ülemise ääreni lund täis. Puhastasime auto ja asusime tagasiteele.
Sõitsime mööda pikka ja sirget Tallinn-Pärnu maanteed... ja esimesel võimalusel keerasime väikestele teedele ja korraldasime endile veel teise talveralli.
Oli suurepärane vanatehnikaüritus
Täna viisin auto korralikku käsipesulasse ning panin seejärel ära garaazhi uusi ja põnevaid seiklusi ootama.
_____________________________________________________________
1 - "Lepik" - koht väljaspool teed, tunnustatud loodusuurija Ervin Lill'e terminoloogias