vaid üks emotsioon - muljetavaldav!
kes on omanik ja mis veel plaanis
sysi.
Jaani 732iA - lugege teema läbi!
Jaani 732iA - lugege teema läbi!
Viimati muutis sysi, 27 Mai 2006 15:14, muudetud 1 kord kokku.
Minu auto lugu.
Algus.
Mõni aasta tagasi sai hakatud endale otsima sõiduvahendit. Margi ja mudeli valiku olin teinud juba palju varem.
Veidi ajaloost rääkides... Meeles mõlkus algselt kuues seeria…mäletan, et aasta oli 1993 kui Paldiski maanteel asuval müügiplatsil seisis 1976 aasta e24, hinnaga 27000.- krooni. Tollel ajal oli see number ulmeline ja seega ka masin kättesaamatus kauguses. Kuuenda seeriaga ongi tegelikult ainult üks probleem – teda on vähe ja ta on suhteliselt kallis. Kuid mis siin pikalt lobiseda - see on see auto mis on mulle andnud huvi BMW erinevate mudelite vastu.
Aastaid hiljem asusingi otsima masinat mis oleks hinna poolest kättesaadavam. Seega oli vaja leida midagi analoogset, mis ei jääks alla BMW kupee seatud latile mugavuse, sõiduomaduste ja disaini osas. Visiooniks saigi leida auto mis kõik need nõuded täidaks. Milline muu auto see võikski olla kui mitte vana klassikaline seitsmes seeria ehk e23.
Mis mulle konkreetses mudelis meeldib?
Esiteks: kindlasti disain. Me võime öelda, et selles autos ei ole midagi erilist. See näeb välja suhteliselt tagasihoidlik, silmapaistmatu. Kuid esmamulje võib olla petlik! Julgen väita, et tegelikkuses on antud auto näol tegemist kindlalt oma ajastu ühe parima stiilinäitega ning nägemusega klassikalisest luksuslikust limusiinist. Iga detail on läbimõeldud, kindla käekirja ja mõttega tehtud. Mõningaste mööndustega võime väita, et selle auto näol on tegemist oma ajastu Saksa autoehitustööstuse disaini ja inseneritöö musternäitega.
Teiseks: võimas töökindel mootor kombineerituna tugeva kerekonstruktsiooni, heade pidurite, sujuvalt käike vahetava neljakäigulise automaatkäigukasti ja head juhitavust tagavate tehniliste lahendustega veermiku ja sillakonstruktsioonide juures. Iga detail on mõeldud eesmärgiga saavutada maksimaalse mugavus unustamata turvalisust.
Kolmandaks: juhi töökoht. Kõik vajalikud hoovad, kangid, lülitid on paigutatud optimaalselt, silmas pidades juhi vajadusi. Armatuuri näol on meil tegemist detailiga mis (lahendus mida esmakordselt kasutati 1975 aasta e21 ja 1976 aastal e24 juures ning mille põhimõte - juhi poole suunatud armatuur - jäi erinevatel mudelitel kasutusse aastakümneteks) on mõeldud lihtsustama, kergendama, andma informatsiooni juhile parimal võimalikul moel.
Salongi kütte eest hoolitseb pneumaatilistel lahendustel põhinev kaasaegne lülitite/klappide süsteem (uuenduslik samm, milleni paljud autotootjad pole ka paarkümmend aastat hiljem jõudnud). Kliimaseade on hõlpsalt kasutatav. Piisab vajalikule lülitile vajutamisest ning õhuvool suunatakse vastavalt vajadusele sobivas suunas. Ei mingeid trosse, ei mingit jõuga lülitite, klappide väänamist. Kõige eest hoolitseb suruõhk.
Otsing.
Nüüd jäi ainult vajadus leida sobiva hinnaklassiga ja sobiva mootoriga isend. Mis muud üle jäigi kui Kuldne Börs ja Soov abiks võtta. Kolm kuud möödus nii, et esimese asjana hommikul tööle minnes sai kioskist, mis minu marsruudil teele jäi, kaasa haaratud sellel päeval ilmunud ahjusoe kuulutusteleht. Lehtede jälgimine oli nii intensiivne, et oskaks lehe ja selle rubriigid kust vanu BMW-autosid leida – une pealt kinnisilmi õigelt leheküljelt avada.
Esialgne mulje neid kuulutusi sirvides, pakkumisi vaadates, helistades ja autosid vaadates oli ikka tõsiselt masendav. 75% autodest ei kannatanud mitte mingisugust kriitikat. Need olid lihtsalt varjud kunagisest hiilgusest ja headest aegadest. Tegemist oli masinatega kuhu ilmselt viimased 15 aastat vaid bensiini kallati… ja heal juhul kord kümne aasta jooksul õli.
Autod olid roostes, katki, plekid mõlgitud, istmed räpased, auklikud, pesemata, salongis/mootoriruumis pooled detailid puudu. Näiteks istme alt võisid leida poole aasta küpsise ja suitsukonide tagavara! Mis veel… juhtmed ripakil, midagi oli isoleerpaelaga remonditud, kuskile midagi mässitud, kuskile oli keegi tark sisse löönud sae ja installinud meetrise läbimõõduga bassikõlari – mis aga mingil müstilisel moel kuskile kadunud oli ja tagaistmest vaatas vastu kraater jne.
Need olid lihtsalt kohe silma hakkavad vead. Kui auto on sellisel viisil käest lastud ega siis tehniline pool ei saa parem olla. Kahjuks paljud inimesed arvavad, et auto ostmisel on kõige tähtsam küsimus „kas sõidab või ei sõida“. Kui sõidab siis ostan ära, sõidan kuni midagi küljest ära kukub. Jupid kukuvad küljest ja lagunevad loomulikult selle pärast, et auto on vilets. Seega on aeg masin järgmisele müüa, kes sellega johmas peaga külavaheteel puusse või põllule paneb. Ja edasi? Edasi viiakse vaene äramõnitatud auto 500.- krooni eest romulasse. Pidi vägev masin olema (tehnilisel passil on ju ometi kirjas 735i) aga võta näpust – ei ole ja ei kõlba kuskile. Laguneb teine kummaliselt kergelt… vastu puud sõites ja regulaarseid hooldusi vahele jättes. Ühesõnaga selliseid masinaid aeg-ajalt ikka pakuti. Auto otsingul sai käidud mitmetes Eesti eri paikades ja koduvabariik sai läbi sõidetud nii risti kui ka põiki. Kahjuks valmistasid paljud sõidud pettumuse ja sõidule kulutatud summad tuli lihtsalt kahjumisse kanda lootuses, et ehk ühel päeval näkkab.
Algselt oli plaanis leida (ja vaatamas käidud) väidetavalt „heas sõidukorras olevaid masinaid mis iga kell ülevaatuselt läbi lähevad“. Tulemus oli aga ausalt öeldes null. Samas avariilised autod, mida ikka aeg-ajalt lehte müügile ilmus, jäid huviorbiidist välja. Tagantjärgi võin öelda, et nendest oleks ehk võinud hoopis alustada. Pärast esimest kuud otsinguid jäi silma lehest lehte järjekindlalt korduv kuulutus: müüa BMW 732i, automaat, vajab remonti, väikse veaga, muidu korras.
Selline tagasihoidlik kuulutus, mis algselt oli kõrvale jäetud kui mitte sobiv, sai oma järjepidevusega heas mõttes saatuslikuks. Olles juba kuu aega järjest ilmumas nägemas antud kuulutust… otsustasin proovida ja uurida, millega õige tegelikult tegemist on. Mis viga, mida tuleks teha, mis puudu, mis olemas. Sai räägitud omanikuga kes lahkesti oli valmis tutvustama oma masinat. Jutu käigus selgus, et masin on esiosa-avariiga kuid enne õnnetust oli igati korralikus sõidukorras. Jutt oli peaaegu selline, et võta aku ja 10 liitrit kütust kaasa ja sõida minema. Küsimusele kus masinat näha saaks - vastust kuuldes kadus aga huvi mõneks ajaks ära. Auto asus nimelt Tartus ja mingi katkise auto pärast nii pikka sõitu ette võtta tundus veidike riskantne. Sõidukulud on teadagi suured ja maksta 400.- krooni auto vaatamise eest ei tundunud ahvatlev. Ja masin jäi jälle kõrvale. Pärast paari nädalat seedimist (kuna ikka veel ei olnud midagi paremat silmapiirile jäänud) võtsin omanikuga uuesti ühendust ja palusin pildid saata. Kes need ka mõne päeva möödudes (oli vaja leida digifotoaparaat) valmis klõpsis ja postkasti saatis! Pärast nendega tutvumist sai siiski vastu võetud otsus teha see riskantne asi ja Tartus ära käia, saagu mis saab. Nädalavahetuse peale saigi ülevaatamine kokku lepitud.
Esimene mulje valmistas väga suure pettumuse. Väikse ninamüksu asemel, mis masinal pidi olema, selgus, et masin vajab ikka väga kapitaalset remonti. Nina oleks tulnud täielikult üles ehitada praktiliselt nullist ja sellist tööd ei olnud mul plaanis ette võtta. Puudusid ju oskused ja ressursid selliseks suureks tööks. Autot seest ja väljast uurides sai leitud veel vigu. Osa salongist oli lahti võetud, täpsemalt öeldes – lahti kistud. Seda ilmselt teadmatusest kuidas üks või teine osa küljest ära käib. Palju detaile olid defektsed, lisaks nendele mis avarii käigus viga olid saanud.
Ühesõnaga vaja oleks olnud leida: uus ninatükk („kannel“ mis asub e23-l kapoti ees), uus kapott, uued esitiivad, uus armatuur, uus esiklaas, puudu oli aknapesuvedeliku paak, jagaja korpus vigastatud, küünlajuhtmed katki, veepump löögi tagajärjel kinni kiilunud, puudusid küünlaid, generaatori küljest oli „ära jalutanud“ üks väga oluline ja kallis osa, akut ei olnud, kaugtuled olid puruks, suunatuled puudu, iluvõred katki, lambiraamid kõverad, tagaaknalaud inetult ära nüsitud, esikõlarite katete kallal oli keegi mingit tuuningut harrastanud sinna mingi mitte sobiva kõlari jaoks auku tehes…, pakiruumist puudusid vildist põrandamatt, tagaseinakate, ühe poole küljekate…kust need kõik leida?
Nimekirja võiks jätkata veelgi. Lisaks kattis kogu kupatust umbes sentimeetrine tolmukord nii seest kui väljast. Vahetamist oleksid vajanud kindlasti kõik mootoril asuvad vaakum- ja õhulõdvikud (mis pudenesid kätte). Hiljem selgus veel boonusena, et ka bensiinipump oli oma töölepingu lõpetanud.
Plussina võis öelda seda, et salong tundus kõige muu kõrval üllatavalt heas korras olevat (ka selle tolmu-, asjade- ja mustusekorra alt vaadates). Vähemalt roheline velvet tagaistmel avaldas muljet. Autost jäi selline mulje nagu sellega oleks sõitnud pidevamalt üks inimene ehk juht. Juhiiste oli kulunud teatud kohast, mis näitab tihedat aktiivset kasutamist. Ülejäänud osas – tagaiste, kõrvalistuja iste, uksepolstrid… need tundusid korralikud.
Seda kõike nähes tundus selle masina soetamine veidike lootusetu ettevõtmisena. Liiga palju asju, mis tahtsid tegemist. Kõik see osade otsimine mis oleks tulnud ette võtta, remont, värvimine, parandus – kõigele sellele mõeldes sai tehtud negatiivne otsus. Hind mida omanik auto eest küsis tundus samuti liiga kõrge olevat. Masin ei olnud mitte natuke katki vaid vajas tõsist remonti. Täielikult puudus võimalus autot sellel olevate vigade ja puuduvate komponentide tõttu käivitada. Mis lisas kahtluseid veelgi. Ühesõnaga täielikult sõiduvõimetu auto. Ja nii ta oli seisnud 2 aastat, ühe asutuse hoovis mingis tallis koos lehmade ja traktoritega, korraliku risukorra all.
Enne ärasõitu asju selgitades õnnestus teada saada veel, et hind ei olevat mitte kivist. Paari kuu jooksul mil auto müügis - ei tundnud selle vastu keegi tõsisemat huvi. Mõned helistajad küll olid kuid loobuti erinevatel põhjustel. Põhiline oli muidugi see, et sa ei saanud seda kohe võtta ja sõita, või siis oli hind kallis, või oli auto asukoht kauge. Mitmed helistajad olevat olnud Tallinnast kuid Tartusse sõitu peeti natuke liiga kaugeks ja kalliks ettevõtmiseks. Mina olevat olnud üks vähestest kes oli võtnud vaevaks selle suve jooksul kohale tulla asja kaema.
Mnjah… Esialgne mõte oli siis see variant ära unustada. Nagu mainitud - enne ärasõitu sai veel veidi räägitud hinnast kuid… otsus tundus kindel olevat. Auto müüjal oli siiski vaja see risu eest ära saada ning koht vabastada. Lõplik hind pani siiski veidi mõtlema… samas kogu nähtud pilt oli liiga selgelt silme ees. Sai kokku lepitud, et võtan mõne päeva mõtlemisaega ja annan paari päeva pärast teada.
Paar päeva oli aega mõelda ja kaaluda... Kõiki poolt- ja vastuargumente arvestades sai siis paari päeva pärast müüjale tagasi helistatud ning teatatud oma kindlast soovist kõigele vaatamata nimetatud auto ära osta. Tegemist temaga ju tuleks aga tundus, et asi tasub küünlaid... Pärast tingimuste ja aegade kokkuklapitamist sai lepitud kokku ka tehingu toimumise aeg ning… võiski alata lõplik ressursside planeerimine ning logistikaküsimuste lahendamine.
Tuli leida üks vedav auto, järelkäru ja abivalmis autojuht kes nõustuks selle katsumuse läbi tegema. Õnneks oli üks tuttav nõus nimetatud üritusele oma masina ja ajaga õla alla panema. Kokku jäi veel leppida ja broneerida endale väljasõidupäevaks sobiv järelkäru. Kuna tegemist oli automaatkastiga autoga siis pidi see olema säärane käru kuhu saaks auto sabapidi üles tõmmata. Selline seadeldis oli juhuslikult ühes rendifirmas ka saadaval.
Väljasõidupäeva hommik oli kahtlaselt pilvine kuid soe. Tartusse jõudsime suuremate viperusteta. Kohapeal olles tekitas mõningast peavalu 2 aastat seisnud auto oma pesast väljatirimine.
Eks ta alguses ajas sõrad veidi vastu. Ega selline auto ju ei tea oma saatust, seega soovimatus iga esimese ettejuhtuvaga mitte kaasa minna on täiesti mõistetav. Mine sa tea kas tulevad jälle mingeid juppe maha keerama või viivad hoopis EMEXisse (see on iga normaalse ja tubli auto õudusunenägu nagu me teame).
Väikse meelitamise peale ja nelja mehe abiga sai ta hoovi peale lükatud ja sealt edasi treilerile. Mainimist tasub muidugi seegi, et antud manöövri alguseks oli Tartu kanti saabunud nagu tellitult metsik paduvihm, mis muutis mudases hoovis autoga askeldamise äärmiselt huvitavaks tegevuseks.
Masin treileri peal, läks aga tee edasi registrikeskusse, pärast väikseid formaalsuseid võiski kodutee alata:) Poole üheksa ajal hommikul alanud sõit jõudis lõpule poole kuue ajal õhtul parklas maandudes.
Samal õhtul autoga rohkem tegeleda ei saanudki kuna oli lihtsalt vaja tööle minna. Esimesel vabal päeval aga jätkus tegevust korralikult. Ämber veega, lapp ja hari olid sellel päeval minu kõige suuremad abimehed. Sodi ja tolmu sai salongist ning mootoriruumist küüritud, roogitud terve pika päeva, seda tuli välja ikka kilode kaupa.
Selle tegevuse käigus valmis ka nimekiri masinal puuduvatest detailidest, vajalikest tehtavatest töödest.
/…jätkub…/
Mõni aasta tagasi sai hakatud endale otsima sõiduvahendit. Margi ja mudeli valiku olin teinud juba palju varem.
Veidi ajaloost rääkides... Meeles mõlkus algselt kuues seeria…mäletan, et aasta oli 1993 kui Paldiski maanteel asuval müügiplatsil seisis 1976 aasta e24, hinnaga 27000.- krooni. Tollel ajal oli see number ulmeline ja seega ka masin kättesaamatus kauguses. Kuuenda seeriaga ongi tegelikult ainult üks probleem – teda on vähe ja ta on suhteliselt kallis. Kuid mis siin pikalt lobiseda - see on see auto mis on mulle andnud huvi BMW erinevate mudelite vastu.
Aastaid hiljem asusingi otsima masinat mis oleks hinna poolest kättesaadavam. Seega oli vaja leida midagi analoogset, mis ei jääks alla BMW kupee seatud latile mugavuse, sõiduomaduste ja disaini osas. Visiooniks saigi leida auto mis kõik need nõuded täidaks. Milline muu auto see võikski olla kui mitte vana klassikaline seitsmes seeria ehk e23.
Mis mulle konkreetses mudelis meeldib?
Esiteks: kindlasti disain. Me võime öelda, et selles autos ei ole midagi erilist. See näeb välja suhteliselt tagasihoidlik, silmapaistmatu. Kuid esmamulje võib olla petlik! Julgen väita, et tegelikkuses on antud auto näol tegemist kindlalt oma ajastu ühe parima stiilinäitega ning nägemusega klassikalisest luksuslikust limusiinist. Iga detail on läbimõeldud, kindla käekirja ja mõttega tehtud. Mõningaste mööndustega võime väita, et selle auto näol on tegemist oma ajastu Saksa autoehitustööstuse disaini ja inseneritöö musternäitega.
Teiseks: võimas töökindel mootor kombineerituna tugeva kerekonstruktsiooni, heade pidurite, sujuvalt käike vahetava neljakäigulise automaatkäigukasti ja head juhitavust tagavate tehniliste lahendustega veermiku ja sillakonstruktsioonide juures. Iga detail on mõeldud eesmärgiga saavutada maksimaalse mugavus unustamata turvalisust.
Kolmandaks: juhi töökoht. Kõik vajalikud hoovad, kangid, lülitid on paigutatud optimaalselt, silmas pidades juhi vajadusi. Armatuuri näol on meil tegemist detailiga mis (lahendus mida esmakordselt kasutati 1975 aasta e21 ja 1976 aastal e24 juures ning mille põhimõte - juhi poole suunatud armatuur - jäi erinevatel mudelitel kasutusse aastakümneteks) on mõeldud lihtsustama, kergendama, andma informatsiooni juhile parimal võimalikul moel.
Salongi kütte eest hoolitseb pneumaatilistel lahendustel põhinev kaasaegne lülitite/klappide süsteem (uuenduslik samm, milleni paljud autotootjad pole ka paarkümmend aastat hiljem jõudnud). Kliimaseade on hõlpsalt kasutatav. Piisab vajalikule lülitile vajutamisest ning õhuvool suunatakse vastavalt vajadusele sobivas suunas. Ei mingeid trosse, ei mingit jõuga lülitite, klappide väänamist. Kõige eest hoolitseb suruõhk.
Otsing.
Nüüd jäi ainult vajadus leida sobiva hinnaklassiga ja sobiva mootoriga isend. Mis muud üle jäigi kui Kuldne Börs ja Soov abiks võtta. Kolm kuud möödus nii, et esimese asjana hommikul tööle minnes sai kioskist, mis minu marsruudil teele jäi, kaasa haaratud sellel päeval ilmunud ahjusoe kuulutusteleht. Lehtede jälgimine oli nii intensiivne, et oskaks lehe ja selle rubriigid kust vanu BMW-autosid leida – une pealt kinnisilmi õigelt leheküljelt avada.
Esialgne mulje neid kuulutusi sirvides, pakkumisi vaadates, helistades ja autosid vaadates oli ikka tõsiselt masendav. 75% autodest ei kannatanud mitte mingisugust kriitikat. Need olid lihtsalt varjud kunagisest hiilgusest ja headest aegadest. Tegemist oli masinatega kuhu ilmselt viimased 15 aastat vaid bensiini kallati… ja heal juhul kord kümne aasta jooksul õli.
Autod olid roostes, katki, plekid mõlgitud, istmed räpased, auklikud, pesemata, salongis/mootoriruumis pooled detailid puudu. Näiteks istme alt võisid leida poole aasta küpsise ja suitsukonide tagavara! Mis veel… juhtmed ripakil, midagi oli isoleerpaelaga remonditud, kuskile midagi mässitud, kuskile oli keegi tark sisse löönud sae ja installinud meetrise läbimõõduga bassikõlari – mis aga mingil müstilisel moel kuskile kadunud oli ja tagaistmest vaatas vastu kraater jne.
Need olid lihtsalt kohe silma hakkavad vead. Kui auto on sellisel viisil käest lastud ega siis tehniline pool ei saa parem olla. Kahjuks paljud inimesed arvavad, et auto ostmisel on kõige tähtsam küsimus „kas sõidab või ei sõida“. Kui sõidab siis ostan ära, sõidan kuni midagi küljest ära kukub. Jupid kukuvad küljest ja lagunevad loomulikult selle pärast, et auto on vilets. Seega on aeg masin järgmisele müüa, kes sellega johmas peaga külavaheteel puusse või põllule paneb. Ja edasi? Edasi viiakse vaene äramõnitatud auto 500.- krooni eest romulasse. Pidi vägev masin olema (tehnilisel passil on ju ometi kirjas 735i) aga võta näpust – ei ole ja ei kõlba kuskile. Laguneb teine kummaliselt kergelt… vastu puud sõites ja regulaarseid hooldusi vahele jättes. Ühesõnaga selliseid masinaid aeg-ajalt ikka pakuti. Auto otsingul sai käidud mitmetes Eesti eri paikades ja koduvabariik sai läbi sõidetud nii risti kui ka põiki. Kahjuks valmistasid paljud sõidud pettumuse ja sõidule kulutatud summad tuli lihtsalt kahjumisse kanda lootuses, et ehk ühel päeval näkkab.
Algselt oli plaanis leida (ja vaatamas käidud) väidetavalt „heas sõidukorras olevaid masinaid mis iga kell ülevaatuselt läbi lähevad“. Tulemus oli aga ausalt öeldes null. Samas avariilised autod, mida ikka aeg-ajalt lehte müügile ilmus, jäid huviorbiidist välja. Tagantjärgi võin öelda, et nendest oleks ehk võinud hoopis alustada. Pärast esimest kuud otsinguid jäi silma lehest lehte järjekindlalt korduv kuulutus: müüa BMW 732i, automaat, vajab remonti, väikse veaga, muidu korras.
Selline tagasihoidlik kuulutus, mis algselt oli kõrvale jäetud kui mitte sobiv, sai oma järjepidevusega heas mõttes saatuslikuks. Olles juba kuu aega järjest ilmumas nägemas antud kuulutust… otsustasin proovida ja uurida, millega õige tegelikult tegemist on. Mis viga, mida tuleks teha, mis puudu, mis olemas. Sai räägitud omanikuga kes lahkesti oli valmis tutvustama oma masinat. Jutu käigus selgus, et masin on esiosa-avariiga kuid enne õnnetust oli igati korralikus sõidukorras. Jutt oli peaaegu selline, et võta aku ja 10 liitrit kütust kaasa ja sõida minema. Küsimusele kus masinat näha saaks - vastust kuuldes kadus aga huvi mõneks ajaks ära. Auto asus nimelt Tartus ja mingi katkise auto pärast nii pikka sõitu ette võtta tundus veidike riskantne. Sõidukulud on teadagi suured ja maksta 400.- krooni auto vaatamise eest ei tundunud ahvatlev. Ja masin jäi jälle kõrvale. Pärast paari nädalat seedimist (kuna ikka veel ei olnud midagi paremat silmapiirile jäänud) võtsin omanikuga uuesti ühendust ja palusin pildid saata. Kes need ka mõne päeva möödudes (oli vaja leida digifotoaparaat) valmis klõpsis ja postkasti saatis! Pärast nendega tutvumist sai siiski vastu võetud otsus teha see riskantne asi ja Tartus ära käia, saagu mis saab. Nädalavahetuse peale saigi ülevaatamine kokku lepitud.
Esimene mulje valmistas väga suure pettumuse. Väikse ninamüksu asemel, mis masinal pidi olema, selgus, et masin vajab ikka väga kapitaalset remonti. Nina oleks tulnud täielikult üles ehitada praktiliselt nullist ja sellist tööd ei olnud mul plaanis ette võtta. Puudusid ju oskused ja ressursid selliseks suureks tööks. Autot seest ja väljast uurides sai leitud veel vigu. Osa salongist oli lahti võetud, täpsemalt öeldes – lahti kistud. Seda ilmselt teadmatusest kuidas üks või teine osa küljest ära käib. Palju detaile olid defektsed, lisaks nendele mis avarii käigus viga olid saanud.
Ühesõnaga vaja oleks olnud leida: uus ninatükk („kannel“ mis asub e23-l kapoti ees), uus kapott, uued esitiivad, uus armatuur, uus esiklaas, puudu oli aknapesuvedeliku paak, jagaja korpus vigastatud, küünlajuhtmed katki, veepump löögi tagajärjel kinni kiilunud, puudusid küünlaid, generaatori küljest oli „ära jalutanud“ üks väga oluline ja kallis osa, akut ei olnud, kaugtuled olid puruks, suunatuled puudu, iluvõred katki, lambiraamid kõverad, tagaaknalaud inetult ära nüsitud, esikõlarite katete kallal oli keegi mingit tuuningut harrastanud sinna mingi mitte sobiva kõlari jaoks auku tehes…, pakiruumist puudusid vildist põrandamatt, tagaseinakate, ühe poole küljekate…kust need kõik leida?
Nimekirja võiks jätkata veelgi. Lisaks kattis kogu kupatust umbes sentimeetrine tolmukord nii seest kui väljast. Vahetamist oleksid vajanud kindlasti kõik mootoril asuvad vaakum- ja õhulõdvikud (mis pudenesid kätte). Hiljem selgus veel boonusena, et ka bensiinipump oli oma töölepingu lõpetanud.
Plussina võis öelda seda, et salong tundus kõige muu kõrval üllatavalt heas korras olevat (ka selle tolmu-, asjade- ja mustusekorra alt vaadates). Vähemalt roheline velvet tagaistmel avaldas muljet. Autost jäi selline mulje nagu sellega oleks sõitnud pidevamalt üks inimene ehk juht. Juhiiste oli kulunud teatud kohast, mis näitab tihedat aktiivset kasutamist. Ülejäänud osas – tagaiste, kõrvalistuja iste, uksepolstrid… need tundusid korralikud.
Seda kõike nähes tundus selle masina soetamine veidike lootusetu ettevõtmisena. Liiga palju asju, mis tahtsid tegemist. Kõik see osade otsimine mis oleks tulnud ette võtta, remont, värvimine, parandus – kõigele sellele mõeldes sai tehtud negatiivne otsus. Hind mida omanik auto eest küsis tundus samuti liiga kõrge olevat. Masin ei olnud mitte natuke katki vaid vajas tõsist remonti. Täielikult puudus võimalus autot sellel olevate vigade ja puuduvate komponentide tõttu käivitada. Mis lisas kahtluseid veelgi. Ühesõnaga täielikult sõiduvõimetu auto. Ja nii ta oli seisnud 2 aastat, ühe asutuse hoovis mingis tallis koos lehmade ja traktoritega, korraliku risukorra all.
Enne ärasõitu asju selgitades õnnestus teada saada veel, et hind ei olevat mitte kivist. Paari kuu jooksul mil auto müügis - ei tundnud selle vastu keegi tõsisemat huvi. Mõned helistajad küll olid kuid loobuti erinevatel põhjustel. Põhiline oli muidugi see, et sa ei saanud seda kohe võtta ja sõita, või siis oli hind kallis, või oli auto asukoht kauge. Mitmed helistajad olevat olnud Tallinnast kuid Tartusse sõitu peeti natuke liiga kaugeks ja kalliks ettevõtmiseks. Mina olevat olnud üks vähestest kes oli võtnud vaevaks selle suve jooksul kohale tulla asja kaema.
Mnjah… Esialgne mõte oli siis see variant ära unustada. Nagu mainitud - enne ärasõitu sai veel veidi räägitud hinnast kuid… otsus tundus kindel olevat. Auto müüjal oli siiski vaja see risu eest ära saada ning koht vabastada. Lõplik hind pani siiski veidi mõtlema… samas kogu nähtud pilt oli liiga selgelt silme ees. Sai kokku lepitud, et võtan mõne päeva mõtlemisaega ja annan paari päeva pärast teada.
Paar päeva oli aega mõelda ja kaaluda... Kõiki poolt- ja vastuargumente arvestades sai siis paari päeva pärast müüjale tagasi helistatud ning teatatud oma kindlast soovist kõigele vaatamata nimetatud auto ära osta. Tegemist temaga ju tuleks aga tundus, et asi tasub küünlaid... Pärast tingimuste ja aegade kokkuklapitamist sai lepitud kokku ka tehingu toimumise aeg ning… võiski alata lõplik ressursside planeerimine ning logistikaküsimuste lahendamine.
Tuli leida üks vedav auto, järelkäru ja abivalmis autojuht kes nõustuks selle katsumuse läbi tegema. Õnneks oli üks tuttav nõus nimetatud üritusele oma masina ja ajaga õla alla panema. Kokku jäi veel leppida ja broneerida endale väljasõidupäevaks sobiv järelkäru. Kuna tegemist oli automaatkastiga autoga siis pidi see olema säärane käru kuhu saaks auto sabapidi üles tõmmata. Selline seadeldis oli juhuslikult ühes rendifirmas ka saadaval.
Väljasõidupäeva hommik oli kahtlaselt pilvine kuid soe. Tartusse jõudsime suuremate viperusteta. Kohapeal olles tekitas mõningast peavalu 2 aastat seisnud auto oma pesast väljatirimine.
Eks ta alguses ajas sõrad veidi vastu. Ega selline auto ju ei tea oma saatust, seega soovimatus iga esimese ettejuhtuvaga mitte kaasa minna on täiesti mõistetav. Mine sa tea kas tulevad jälle mingeid juppe maha keerama või viivad hoopis EMEXisse (see on iga normaalse ja tubli auto õudusunenägu nagu me teame).
Väikse meelitamise peale ja nelja mehe abiga sai ta hoovi peale lükatud ja sealt edasi treilerile. Mainimist tasub muidugi seegi, et antud manöövri alguseks oli Tartu kanti saabunud nagu tellitult metsik paduvihm, mis muutis mudases hoovis autoga askeldamise äärmiselt huvitavaks tegevuseks.
Masin treileri peal, läks aga tee edasi registrikeskusse, pärast väikseid formaalsuseid võiski kodutee alata:) Poole üheksa ajal hommikul alanud sõit jõudis lõpule poole kuue ajal õhtul parklas maandudes.
Samal õhtul autoga rohkem tegeleda ei saanudki kuna oli lihtsalt vaja tööle minna. Esimesel vabal päeval aga jätkus tegevust korralikult. Ämber veega, lapp ja hari olid sellel päeval minu kõige suuremad abimehed. Sodi ja tolmu sai salongist ning mootoriruumist küüritud, roogitud terve pika päeva, seda tuli välja ikka kilode kaupa.
Selle tegevuse käigus valmis ka nimekiri masinal puuduvatest detailidest, vajalikest tehtavatest töödest.
/…jätkub…/
Viimati muutis Jaan, 13 Veebr 2005 15:07, muudetud 5 korda kokku.
Pesupäev
Nüüd siis oli masin oma uues kodus 
Võiks öelda, et ta ei olnud päris sellises seisukorras milles ta oleks võinud olla… kuid tahtmine ja soov sellest autost veel ühel päeval auto teha oli suur. Oma veast hoolimata oli see parim mis 3 kuu otsingute järel leidus.
Olles külastanud internetis analoogsetele autodele pühendatud lehekülgi, oli pilt üsnagi selge, mis oleks vaja teha, millele tähelepanu suunata. Ma nägin selles masinas valmisolekut saamaks mitte kehvamaks isendiks kui näiteks mõnel Saksa või Ameerika koduleheküljel kohatud eksemplarid. See auto vääris parimat võimalikku kohtlemist, seda enam, et ega ma seda ju kellelegi teisele ei tee. Ikka iseendale! Kui sa ehitad auto iseendale siis sa teed seda teatud viisil.
Sulle ei tule pähegi masinat kuskile külaseppade kätte katsejäneseks anda, kes sellesse kui järgmisesse Belarus-traktorisse suhtuvad ja midagi kokku soperdavad. Ei, see ei pidanud nii minema.
Kui juba endale teha, siis korralikult, südamega, nagu see auto väärib. Seega otsus võimalikult palju ise ära teha tundus täiesti loogiline lahendus olevat. Samas annab selline lähenemine antud probleemile selles mõttes uue tähenduse, et sul avaneb võimalus oma autot väga hästi tundma õppida. Kui sa oled oma auto sentimeeter-haaval läbi käinud kõikidest võimalikest kohtadest, annab see sulle võimaluse näha asju hoopis teise kandi pealt.
Mitte miski ei jää sulle kahe silma vahele, samas sa õpid sellest palju ja kui sa peaksid kunagi tulevikus mõne sarnase auto hankima, näed sa paljud sellised asjad/vead ära juba eemalt mida sa muidu ei märkakski.
Samas võiks sellist autoga tegelemist kutsuda omamoodi hobiks.
Inimesed sisustavad ju oma aega mitmeti. Kes kogub marke, kes joob viina, kes mängib hasartmänge, kes töllerdab õllepudel näpus linnavahel – need on lihtsalt mõned näited väga suuri rahalisi ressursse nõudvatest hobidest. Miks siis mitte tegeleda mõne kena, vana ja klassikalise ja samas stiilse masina taastamisega? Pole paha mõte minu meelest - kasvõi eelpool mainitud rahva seas populaarsete ja heaks kiidetud variantide kontekstist vaadatuna.
Võiks küsida – kus oleks veel võimalik ühendada kasulik meeldivaga kui mitte vana auto taastamisel? Esiteks, sa õpid selle protsessi käigus palju, omandad uusi teadmisi, saad teada milline osa kuhu käib, miks konkreetne osa on seal (mitte hoopis kuskil mujal), mis on tema eesmärk/ülesanne terviku seisukohalt vaadates, miks ta selline on, miks ta kulub, millega teda asendada, kuidas remontida, milliseid materjale on kasutatud viimistluses…
Samas tutvud tehnika/autodisaini ajalooga, saad teada kes on tootja, firma ajalugu, kes olnud insenerid selle konkreetse mudeli taga, kes on olnud disainerid, millisel ajastul nad elasid; millistest nõudmistest/ moevooludest lähtuvalt on see mudel tulnud välja just sellisena, mitte teistsugusena… selliseid küsimusi tekib ju tuhandeid… Mis võiks olla veel põnevam kui nendele küsimustele vastuse otsimine?
Teiseks näed sa aga igal sammul oma töö vilju, kuidas asi muutub ja areneb sinu kätetöö tulemusena. Sa tead, et see on sinu auto. See on sinu visiitkaart kui sa tänavatel liigud. See milline see välja näeb ja kuidas sa sellega käitud, sellest võib nii mõndagi järeldada. Kas või selle kohta kuidas sa suhtud kaasliiklejatesse ja mida sa neist arvad.
Puhastamine.
Esimene vaba nädalavahetus läks siis küürimise ja kraamimise tähe all. Peab tunnistama, et selleks kulus kaks 14-tunnist päeva. Mõlemad päevad olid aga ilusad päiksepaistelised suvepäevad, mis lõid ideaalsed töötingimused antud missiooni täitmiseks.
Esimesel päeval tuli suurem sodi lapi ja ämbritäitena kuluva veega välja küürida.
Igal sammul kuhu sa pilgu peale viskasid, võis leida midagi kummalist. Istme alt sai kätte küpsiseid… limonaadipudeleid… liiva… muda… puulehti… pastakaid… Positiivse asjana pean tunnistama, et leidsin ka 7 Saksa marka – ühe viiese ja kaks ühest! Mis näitab seda, et ca. kümne aasta jooksul, mil auto Eestis oli olnud – polnud keegi oma neljarattalisel sõbral põrandat vaevunud pühkima ega istme alla vaatama. Lisaks oli keegi kuskile tagaistme vahele põrandale mingit kleepuvat pruunikat vedelikku suures koguses kallanud… või võta nüüd kinni mis asi see nüüd sinna põrandamati sisse imbunud oli. Igatahes veega see ära ei tulnud.
Mootoriruum oli samuti nagu ikka – kes see seda puhastab, seda enam, et see ju ei paista välja! Mina nii ei arva. Kui mootoriruum on sodi, õli ja aastakümnetega kogunenud rämpsukorra all siis mul on lihtsalt ebameeldiv olla. Võiks tuua näite, et see oleks sama kui sa kodus põrandat koristades lükkad prahi laua, diivani või voodi alla. Ega keegi ju ei tea, et praht seal on!
See ju ei paista välja. Aga sa ise ju tead…? Esimese mulje autost saan ma siis, kui ma avan kapoti ja näen, milline sealt avanev vaatepilt on. Ühesõnaga selliste asjadega maadeldes kulus esimene päev – see oli siis suurema sodi kõrvaldamise päev.
Teisel päeval sai abiks võetud Järve autokauplusest hangitud Holtsi salongipuhastusvahend salapärase nimega „Detachant Universel“. Rohelise korgiga purgil on veel kiri „Elimine les taches et les couleurs“ Mida iganes see nüüd ka siis ei tähendaks… no arvatavasti on see universaalne salongipuhastusvahend mis sobib nii riide- kui ka plastikdetailide puhastamiseks!
Teine pesupäev algas siis salongi lahtivõtmisega – istmed välja, käepidemed küljest ära, uksepolstrid maha. Pärast puhastusvahendi pakendil oleva kasutusjuhendiga tutvumist otsustasin järgida antud juhiseid. Ehk siis loksutasin pudelit, pihustasin vahendi väikeste osade kaupa puhastatavale pinnale, lasin mõne minuti seista ja siis lapiga mitte väga tugevalt hõõrudes (olenevalt materjalist) käisin pinnad üle. Ettevõtmine oli üsna aeganõudev ja mõneti ka füüsiliselt väsitav.
Uskumatu kui palju leidub autos tegelikult pinda. Osa kohti vajasid mitmekordset protseduuri kordamist… kuid vahendiga ülekäidud kohtadest oli tulemus silmaga nähtav. Salapärased pruunid laigud mida varem mainisin – nendega tuli kõige rohkem maadelda. Pärast viiendat-kuuendat protseduuri kordamist hakkas asi oma esialgset seisukorda saavutama. Pruuni löga alt hakkas vaikselt aga kindlalt välja ilmuma „BMW Piniengrün“ toon:) Kas see nüüd oli õlu, tuntud limonaaditootja maailmakuulus jook või... seda me kahjuks (või õnneks) ei saa enam kunagi teada.
Üle sai siis käidud nii istmete kui ka uksepolstrite velvet, põrandat kattev materjal, plastikdetailid. Näiteks esimeste uste käepidemed soovisid samuti põhjalikumat, mitmekordset puhastamist. Samas detailid olid ise terved ja korralikud, seega oli puhastamine igati meeldiv tegevus.
Kõrvalepõikena võin vihjena öelda, et kui te kunagi võtate lahti oma uksed sealt katted eemaldades siis oleks soovitav üle vaadata oma auto ukse sees asuvad mehhanismid. Seal on palju põnevat ja huvitavat kraami nagu näiteks: mehhanism mis liigutab akent üles-alla (kas siis elektriline või käsisüsteem) ja lingi- ja lukustusmehhanism, kesklukk… ühesõnaga palju erinevaid vardaid, hoovakesi, hammasratas, relsid, vedrud, lukk… jne. Soovitav oleks need eelpoolnimetatud asjad ära puhastada (sodist) ja korralikult ära õlitada. Õlitamiseks sobib ideaalselt spetsiaalne vahend nimega WD-40 ja selle kasutamisel võib siis mitte koonerdada. Nimetatud vahendi kasutamine võib talvisel perioodil vabastada nii mõnestki ebameeldivast probleemist nagu: keskluku kinnikülmumine, link jäätub kinni, aken ei sõida üles-alla nagu vaja. Sama vahendit saab edukalt lasta ka uksehingedele ja uksed liiguvad kergemalt, ei kriuksu.
Mootoriruumis puhastustöid tehes tuli peale vee ja lapiga ülekäimist kasutusele võtta veelgi kangem kraam. Mootori metallosade ning värvitud pindade puhastamisel kasutasin vahelduva eduga erinevaid lahusteid nagu näiteks „Lakibensiin“. Sodi oli haakunud üsna kõvasti erinevatele detailidele ja see tundus peale mõningaid katsetusi muude vahenditega, ainuke toimiv olevat. Tundub, et lakibensiin ei avaldanud eriti suuremat mõju mootoriruumis olevatele värvitud pindadele ja nende läikele. Välispindade puhastamisel ma seda vahendit aga ei kasutaks.
Paari päeva töö järel tundus, et asjal ON jumet. Sain endale kinnituse oma otsuse õigsuses ja tundus, et kõik on võimalik.
Pesupäevade lõpuks olid selgunud ka suuremad puudujäägid auto komplektsuses. Nagu juba varem mainitud oleks vaja olnud hankida kõik esiosa plekid – tiivad, kapott, ninatükk; lisaks veel: esistange, radiaator, armatuur, esiklaas (kuhu kellegi kõva pea oli jätnud muljetavaldava pragulise mustri), mõned salongidetailid (mis olid jõuga puruksväänatud või lihtsalt katki), vaja oli veel uus rool (mis oli deformeerunud löögi tagajärjel), aknapesuvedeliku paak koos anduriga, lambid, lambiraamid, suunatuled, iluvõred, pakiruumi katted… nimekiri tuli päris pikk…
Aga…
Üksikust, mahajäetud, äralõhutud, ripakile jäetud vaesest sorgus sabaga ilma ninata haikalast võis vaikselt hakata nägema esimesi tunnuseid teel oma endisesse hiilgusesse…
/…jätkub…/
Võiks öelda, et ta ei olnud päris sellises seisukorras milles ta oleks võinud olla… kuid tahtmine ja soov sellest autost veel ühel päeval auto teha oli suur. Oma veast hoolimata oli see parim mis 3 kuu otsingute järel leidus.
Olles külastanud internetis analoogsetele autodele pühendatud lehekülgi, oli pilt üsnagi selge, mis oleks vaja teha, millele tähelepanu suunata. Ma nägin selles masinas valmisolekut saamaks mitte kehvamaks isendiks kui näiteks mõnel Saksa või Ameerika koduleheküljel kohatud eksemplarid. See auto vääris parimat võimalikku kohtlemist, seda enam, et ega ma seda ju kellelegi teisele ei tee. Ikka iseendale! Kui sa ehitad auto iseendale siis sa teed seda teatud viisil.
Sulle ei tule pähegi masinat kuskile külaseppade kätte katsejäneseks anda, kes sellesse kui järgmisesse Belarus-traktorisse suhtuvad ja midagi kokku soperdavad. Ei, see ei pidanud nii minema.
Kui juba endale teha, siis korralikult, südamega, nagu see auto väärib. Seega otsus võimalikult palju ise ära teha tundus täiesti loogiline lahendus olevat. Samas annab selline lähenemine antud probleemile selles mõttes uue tähenduse, et sul avaneb võimalus oma autot väga hästi tundma õppida. Kui sa oled oma auto sentimeeter-haaval läbi käinud kõikidest võimalikest kohtadest, annab see sulle võimaluse näha asju hoopis teise kandi pealt.
Mitte miski ei jää sulle kahe silma vahele, samas sa õpid sellest palju ja kui sa peaksid kunagi tulevikus mõne sarnase auto hankima, näed sa paljud sellised asjad/vead ära juba eemalt mida sa muidu ei märkakski.
Samas võiks sellist autoga tegelemist kutsuda omamoodi hobiks.
Inimesed sisustavad ju oma aega mitmeti. Kes kogub marke, kes joob viina, kes mängib hasartmänge, kes töllerdab õllepudel näpus linnavahel – need on lihtsalt mõned näited väga suuri rahalisi ressursse nõudvatest hobidest. Miks siis mitte tegeleda mõne kena, vana ja klassikalise ja samas stiilse masina taastamisega? Pole paha mõte minu meelest - kasvõi eelpool mainitud rahva seas populaarsete ja heaks kiidetud variantide kontekstist vaadatuna.
Võiks küsida – kus oleks veel võimalik ühendada kasulik meeldivaga kui mitte vana auto taastamisel? Esiteks, sa õpid selle protsessi käigus palju, omandad uusi teadmisi, saad teada milline osa kuhu käib, miks konkreetne osa on seal (mitte hoopis kuskil mujal), mis on tema eesmärk/ülesanne terviku seisukohalt vaadates, miks ta selline on, miks ta kulub, millega teda asendada, kuidas remontida, milliseid materjale on kasutatud viimistluses…
Samas tutvud tehnika/autodisaini ajalooga, saad teada kes on tootja, firma ajalugu, kes olnud insenerid selle konkreetse mudeli taga, kes on olnud disainerid, millisel ajastul nad elasid; millistest nõudmistest/ moevooludest lähtuvalt on see mudel tulnud välja just sellisena, mitte teistsugusena… selliseid küsimusi tekib ju tuhandeid… Mis võiks olla veel põnevam kui nendele küsimustele vastuse otsimine?
Teiseks näed sa aga igal sammul oma töö vilju, kuidas asi muutub ja areneb sinu kätetöö tulemusena. Sa tead, et see on sinu auto. See on sinu visiitkaart kui sa tänavatel liigud. See milline see välja näeb ja kuidas sa sellega käitud, sellest võib nii mõndagi järeldada. Kas või selle kohta kuidas sa suhtud kaasliiklejatesse ja mida sa neist arvad.
Puhastamine.
Esimene vaba nädalavahetus läks siis küürimise ja kraamimise tähe all. Peab tunnistama, et selleks kulus kaks 14-tunnist päeva. Mõlemad päevad olid aga ilusad päiksepaistelised suvepäevad, mis lõid ideaalsed töötingimused antud missiooni täitmiseks.
Esimesel päeval tuli suurem sodi lapi ja ämbritäitena kuluva veega välja küürida.
Igal sammul kuhu sa pilgu peale viskasid, võis leida midagi kummalist. Istme alt sai kätte küpsiseid… limonaadipudeleid… liiva… muda… puulehti… pastakaid… Positiivse asjana pean tunnistama, et leidsin ka 7 Saksa marka – ühe viiese ja kaks ühest! Mis näitab seda, et ca. kümne aasta jooksul, mil auto Eestis oli olnud – polnud keegi oma neljarattalisel sõbral põrandat vaevunud pühkima ega istme alla vaatama. Lisaks oli keegi kuskile tagaistme vahele põrandale mingit kleepuvat pruunikat vedelikku suures koguses kallanud… või võta nüüd kinni mis asi see nüüd sinna põrandamati sisse imbunud oli. Igatahes veega see ära ei tulnud.
Mootoriruum oli samuti nagu ikka – kes see seda puhastab, seda enam, et see ju ei paista välja! Mina nii ei arva. Kui mootoriruum on sodi, õli ja aastakümnetega kogunenud rämpsukorra all siis mul on lihtsalt ebameeldiv olla. Võiks tuua näite, et see oleks sama kui sa kodus põrandat koristades lükkad prahi laua, diivani või voodi alla. Ega keegi ju ei tea, et praht seal on!
See ju ei paista välja. Aga sa ise ju tead…? Esimese mulje autost saan ma siis, kui ma avan kapoti ja näen, milline sealt avanev vaatepilt on. Ühesõnaga selliste asjadega maadeldes kulus esimene päev – see oli siis suurema sodi kõrvaldamise päev.Teisel päeval sai abiks võetud Järve autokauplusest hangitud Holtsi salongipuhastusvahend salapärase nimega „Detachant Universel“. Rohelise korgiga purgil on veel kiri „Elimine les taches et les couleurs“
Mida iganes see nüüd ka siis ei tähendaks… no arvatavasti on see universaalne salongipuhastusvahend mis sobib nii riide- kui ka plastikdetailide puhastamiseks! Teine pesupäev algas siis salongi lahtivõtmisega – istmed välja, käepidemed küljest ära, uksepolstrid maha. Pärast puhastusvahendi pakendil oleva kasutusjuhendiga tutvumist otsustasin järgida antud juhiseid. Ehk siis loksutasin pudelit, pihustasin vahendi väikeste osade kaupa puhastatavale pinnale, lasin mõne minuti seista ja siis lapiga mitte väga tugevalt hõõrudes (olenevalt materjalist) käisin pinnad üle. Ettevõtmine oli üsna aeganõudev ja mõneti ka füüsiliselt väsitav.
Uskumatu kui palju leidub autos tegelikult pinda. Osa kohti vajasid mitmekordset protseduuri kordamist… kuid vahendiga ülekäidud kohtadest oli tulemus silmaga nähtav. Salapärased pruunid laigud mida varem mainisin – nendega tuli kõige rohkem maadelda. Pärast viiendat-kuuendat protseduuri kordamist hakkas asi oma esialgset seisukorda saavutama. Pruuni löga alt hakkas vaikselt aga kindlalt välja ilmuma „BMW Piniengrün“ toon:) Kas see nüüd oli õlu, tuntud limonaaditootja maailmakuulus jook või... seda me kahjuks (või õnneks) ei saa enam kunagi teada.
Üle sai siis käidud nii istmete kui ka uksepolstrite velvet, põrandat kattev materjal, plastikdetailid. Näiteks esimeste uste käepidemed soovisid samuti põhjalikumat, mitmekordset puhastamist. Samas detailid olid ise terved ja korralikud, seega oli puhastamine igati meeldiv tegevus.
Kõrvalepõikena võin vihjena öelda, et kui te kunagi võtate lahti oma uksed sealt katted eemaldades siis oleks soovitav üle vaadata oma auto ukse sees asuvad mehhanismid. Seal on palju põnevat ja huvitavat kraami nagu näiteks: mehhanism mis liigutab akent üles-alla (kas siis elektriline või käsisüsteem) ja lingi- ja lukustusmehhanism, kesklukk… ühesõnaga palju erinevaid vardaid, hoovakesi, hammasratas, relsid, vedrud, lukk… jne. Soovitav oleks need eelpoolnimetatud asjad ära puhastada (sodist) ja korralikult ära õlitada. Õlitamiseks sobib ideaalselt spetsiaalne vahend nimega WD-40 ja selle kasutamisel võib siis mitte koonerdada. Nimetatud vahendi kasutamine võib talvisel perioodil vabastada nii mõnestki ebameeldivast probleemist nagu: keskluku kinnikülmumine, link jäätub kinni, aken ei sõida üles-alla nagu vaja. Sama vahendit saab edukalt lasta ka uksehingedele ja uksed liiguvad kergemalt, ei kriuksu.
Mootoriruumis puhastustöid tehes tuli peale vee ja lapiga ülekäimist kasutusele võtta veelgi kangem kraam. Mootori metallosade ning värvitud pindade puhastamisel kasutasin vahelduva eduga erinevaid lahusteid nagu näiteks „Lakibensiin“. Sodi oli haakunud üsna kõvasti erinevatele detailidele ja see tundus peale mõningaid katsetusi muude vahenditega, ainuke toimiv olevat. Tundub, et lakibensiin ei avaldanud eriti suuremat mõju mootoriruumis olevatele värvitud pindadele ja nende läikele. Välispindade puhastamisel ma seda vahendit aga ei kasutaks.
Paari päeva töö järel tundus, et asjal ON jumet. Sain endale kinnituse oma otsuse õigsuses ja tundus, et kõik on võimalik.
Pesupäevade lõpuks olid selgunud ka suuremad puudujäägid auto komplektsuses. Nagu juba varem mainitud oleks vaja olnud hankida kõik esiosa plekid – tiivad, kapott, ninatükk; lisaks veel: esistange, radiaator, armatuur, esiklaas (kuhu kellegi kõva pea oli jätnud muljetavaldava pragulise mustri), mõned salongidetailid (mis olid jõuga puruksväänatud või lihtsalt katki), vaja oli veel uus rool (mis oli deformeerunud löögi tagajärjel), aknapesuvedeliku paak koos anduriga, lambid, lambiraamid, suunatuled, iluvõred, pakiruumi katted… nimekiri tuli päris pikk…
Aga…
Üksikust, mahajäetud, äralõhutud, ripakile jäetud vaesest sorgus sabaga ilma ninata haikalast võis vaikselt hakata nägema esimesi tunnuseid teel oma endisesse hiilgusesse…
/…jätkub…/
Viimati muutis Jaan, 15 Veebr 2005 18:45, muudetud 4 korda kokku.
Ma vaatan, et sa toidad oma masinat ikka korralikult originaalosadega
Mõned küsimused kah:
Kas värvisid auto peale kereremonti täielikult üle või ainult ninaosa?
Vaatasin, et oled juhiistet parandanud. Kuidas tulemus silmale jäi? Pildi peal on suurim puudus pleekimisest tulenev kerge tooni erinevus. Riie tuli siis UM'st? Ostsid meetri kaupa ja mis selle hind tuli?
Mis liimiga sa selle porolooni sinna kapoti alla liimisid?
Aga muidu on väga kena masin
Loodame suve poole live'is kah näha
Mõned küsimused kah:
Kas värvisid auto peale kereremonti täielikult üle või ainult ninaosa?
Vaatasin, et oled juhiistet parandanud. Kuidas tulemus silmale jäi? Pildi peal on suurim puudus pleekimisest tulenev kerge tooni erinevus. Riie tuli siis UM'st? Ostsid meetri kaupa ja mis selle hind tuli?
Mis liimiga sa selle porolooni sinna kapoti alla liimisid?
Aga muidu on väga kena masin
Loodame suve poole live'is kah näha 323i, 320 Baur & 750iAL Highline
Osade otsingul
Järgmiseks täitmist vajavaks ülesandeks oli kõikide puuduvate osade leidmine. Siin tuli abiks võtta jällegi kõikvõimalikud kuulutustelehed. Nii nagu enne auto otsingul olles – pidi ka nüüd läbi töötama kilode kaupa ajalehtedes ilmunud kuulutusi. Seekord oli aga loetavaim rubriik „varuosad“. Nagu tavaliselt, kui sul midagi hädasti vaja on, ei ole seda asja kohe mitte saadaval. Suurem osa vanu seitsmesajaseid oli haihtunud nagu vits vette, võta kasvõi näpust.
Siiski võib juba ette ära öelda, et paarikuise pideva kuulutuste peale helistamise ja autode vaatamas käimise käigus oli võimalik suurem osa vajaminevatest detailidest leida. Mis aga ei olnud mitte kerge ülesanne. Nimelt müüakse auto varuosadeks ikka siis kui pole enam lootust seda korda teha. Läbi on just need detailid mida sul kõige enam vaja läheks. Selliste autode pealt aga endale midagi kvaliteetset leida on väga suur probleem. Ütleme nii, et osi küll leidus aga need olid suures osas sellises seisukorras mis ei võimaldanud neile enam rakendust leida.
Osadejahil olles viis tee mind kõige erinevamatesse Eesti sihtpunktidesse. Paljudest kohtadest tuli sama targalt tagasi tulla nagu minneski oldi. Seda enam pakkus rõõmu see kui sa leidsid mõne tõesti vajaliku osa mõnest väga huvitavast Eestimaa kohast. Küll sai käidud osade jahil Vasalemmas, Pärnus, Riisiperes, Tartus, Sauel, paljusid kohti ei mäletagi.
Kõige kaugem punkt kuhu sai sõidetud ühte hästi vajalikku ja olulist osa vaatama (ja loodetavasti ka ostma) oli Jõgeva. Ma küll alguses kaalusin seda varianti tõsiselt kas ikka tasub ja kas ikka on mõttekas kuskile Läti piiri äärde oma sammud osade otsingul seada aga… kui on juppi vaja siis on vaja nagu öeldakse.
Õnneks selgus nimetatud reisi käigus, teed küsides, pidevalt õiget kohta otsides ja ekseldes, et ei oldud kordagi sõbraliku naabervabariigi territooriumile juhuslikult satutud. Kohalike sõnul pidi Läti ikkagi veel kaugemal olema :/ Kas see nüüd tõsi on ma päris kindlalt ei tea öelda. Nojah, ühe vana auto ehitamise käigus saab pikapeale ka kohaliku geograafia selgeks.
Mõnikord tuli mõne tagasihoidliku plastikdetaili saamiseks sõita Eesti teise serva. Mõnikord aga juhtus, et osa jalutas sõna otseses mõttes sinu juurde. Nagu juhtus ühe esitiivaga. Algselt oli mul vaja kahte esitiiba. Üks puuduolevast õnnestus leida mitte väga kaugelt see tähendab ootas tema mind Männiku autolammutuses. Eks seal oli neid rohkemgi veel kuid üks nendest vastas seisukorralt hindele „hea“. Seega võtsin selle ära. Nüüd tekkis probleem kust leida teine tiib. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähemal!
Ühel õhtupoolikul parklas askeldades astub ligi üks keskealine meesterahvas ja küsib, et „kas vana seitsmesajase BMW osad huvitaksid?“ Temal on nimelt autolammutus ja tal on paar esimest tiiba just sellisele autole olemas. Hmmm… aga loomulikult Kuigi üks korralik tiib on juba olemas ja mõlemad nagu huvi ei paku kuid viskaks pilgu peale. Lubaski lahke inimene järgmisel päeval tiivad kaasa tuua, temal suur pakibuss ning polevat mingi probleem need päeva lõpus kaasa haarata.
Järgmisel õhtul osi üle vaadates selgus, et üks tiib on veidi mõlkis ja seisukorralt mitte kõige korralikum. Aga teine.. oli igati sile, roosteta ja täiesti pandav. Ja just see tiib mis mul puudu oli! Loomulikult lahenes olukord nii ostjale kui ka müüjale positiivselt, mõistliku mehena (kes ta tundus olevat), tehti mulle ka väike allahindlus „tavahinnast“. Põhjendati seda aga sellega, et see kõik on sellise iluduse taastamise huvides (mis see auto pidavat olema). Ja sooviti jõudu ja ka kindlat meelt.
Kõige suuremat probleemi valmistas kolme detaili otsimine ja leidmine. Need oleksid siis: esistange, kapoti ees olev ninatükk ja jahutusradiaator.
Jahutusradiaator õnnestus pikkade otsingute peale leida. Väga palju oli mingite vigadega eksemplare, üks lekkis ühest kohast, teine teisest, või siis oli isegi igati korralik kuid ülemine või alumine ava kuhu peaks kinnituma kummilõdvik – see koht oli lihtsalt ära murdunud. No sellisega ei ole ju ikkagi midagi teha. Lõpuks õnnestus leida üks „kasutatud kuid kontrollitud“ eksemplar. Muuseas neid kasutatud ja kontrollitud eksemplare tuli rohkem kui üks läbi proovida, enne kui leidus selline mis tegelikult vett ja survet kannatas...
Järgmine tõsisem otsimisprotsess tuli läbi teha seoses ninatüki leidmisega. Tunnistagem ausalt – mis haininaga saab olla tegemist kui nina asemel laiutab tühjus? Seega jälle leht kätte ja helistama ja uurima. Tegemist siis nagu varem mainitud – väga defitsiitse osaga. Mis selgus – nii mõnigi osadeks pakutav auto oli umbes sarnase veaga, ehk esiosa avariiga. Ninaosast veel rääkides: vana seitsmesajane on saadaval kahe põhilise versioonina. Aastatel 1977 – 1982 valmistatud on ühtemoodi. Ja aastatel 1982 – 1986 valmistatud - natuke teistsugune. Põhiline erinevus nendel ajavahemikel ehitatud masinatel väliselt - seisneb just selles ninatükis. Väikseid erinevusi on loomulikult veelgi, võiks tuua näiteks erinevused stangedes ja küljeliistudes, veel mõningad detailid interjööris võivad olla erinevad, mootorit leidub kas „vanemat või uuemat tüüpi“, käigukast on vastavalt kas 3- või 4-käiguline automaat või siis nelja või viiekäiguline manuaal vastavalt… peeglid on erinevad – vanemal tüübil on need kroomitud, uuemal plastikust… eks väikseid erinevusi on veelgi.
Samas peab tunnistama, et nii vanema kui ka uuema versiooni osad on omavahel kas täiesti vahetatavad, või vahetatavad väikeste muudatuste tegemisel. Valmidus osade monteerimiseks on olemas mõlema variandi jaoks ehk siis tegemist on suhteliselt universaalse masinaga. Kui veel rääkida lisavarustusest siis e 23 võis tulla tehasest ilma igasuguste lisadeta, samas võib teda leida äärmiselt laias valikus elektriliste lisadega täiendatuna. Kõik olenes sellest inimesest kes konkreetse isendi omal ajal tehasest tellis ja millist varustust ta sinna soovis (või ei soovinud). Põhiline on aga see, et valmidus kõikide lisaosade paigaldamiseks on täielikult olemas. Loomulikult ei hakatud ilma lisadeta versioonile igaks juhuks pardakompuutri juhtmestikku vedama… samas ka see on võimalik oma vanale lisadeta haininale paigaldada kui doonorilt kogu komplekt tervikuna eemaldada. Kuid näiteks elektriakende jaoks on tihtipeale osad juhtmed juba ära veetud, isegi sellistel mudelitel milledel otseselt neid mootoreid endid peal polegi.
Minu auto on valmistatud aastal 1983. See tähendab, et tema nina meenutab e28 oma ja…. see on siis see plastikpeeglitega ja sirgema ninaga variant. Ta on veidi vähem agressiivne ja jätab ehk veidi kaasaegsema mulje. 1982 aasta sügiseni tootmises olnud versioonil on aga nina selline järsem, neerud on kitsamad. Uuemal tüübil on metalli veidi vähem ja ninaosa koosneb kahest detailist. Vanem metallkonstruktsioon on aga ühest tükist.
Oligi siis vaja leida uuema tüübi ninaosa kuid seda ei leidunud ka kõige suurema ja põhjalikuma otsimise peale (või ei osanud lihtsalt õigest kohast otsida, ega kõik kellel selline asi kodus alati ju ei kuuluta, et see müügis on jne). Ühesõnaga oli vaja leida mingi muu lahendus ja läheneda antud küsimusele võimaluste piires loominguliselt.
Mulle on alati meeldinud vanema tüübi e23 rohkem. Rohkem rauda, rohkem kroomi (kroompeeglid sobivad sellele masinale ideaalselt!). Seega sai mõeldud kas mitte kellelgi pole kuskil seismas vanema tüübi hainina kuskil kuuri- või garaazinurgas… Tegelikkuses polnud mul ju vahet millisena see auto ninaosa taastada.
Nii vanem kui uuem ninaosa on täpselt selle masina enda omad ja seega ei tekkinud minus mingit küsimust stiilis „kas see ikka on õige või äkki ei sobi“. Jällegi oma otsinguid alustades ja erinevatele numbritele helistades sain teada, et Tallinna lähedal on koht nimega Väike Autolammutus.. või midagi sarnast. Ja neil midagi nagu olevat.... Tulgu ma kohale ja vaadaku üle, kas sobib. Ega siis muud kui Eesti kaart kätte ja läks orienteerumiseks lahti. Väikese otsimise peale sain lõpuks õige teeotsa peale mis viis otse ühte salapärasesse hoovi kus oli veel salapärasem, ilmselt kunagise mingi kolhoosi või ma ei tea mis asutuse madalam valgetest tellistest.. või mingi sarnane ehitis. Juba see maja eemalt jättis sellise põneva mulje. Uksest sisse astudes suurenes salapära veelgi. Ruum oli hämar, sopiline ja mis põhiline - virnade ja riiulite kaupa kõige erinevamaid autoosi laeni täis tuubitud. Õhus oli tunda ootusärevust… et äkki nüüd.. näkkab… Lammutuskojas töötav meesterahvas küsis kohe, et „kas teie olitegi see kes selle vana bmw osa pärast helistas?“
Ilmselt sellel päeval polnud palju huvilisi olnud, olin üks vähestest kes helistas. Tunnistagem ausalt – kes viitsiks + 25 kraadise tuulevaikse päikselise ilmaga mingit vana risu mööda romulaid taga ajada? Mõistlik inimene on sellise ilmaga tööl. Või siis rannas. Aga kindlasti mitte ei otsi kuskil vanale autole mingeid ma ei tea… tolmuseid juppe mööda ilma ringi ja ei aja neid taga. Mis siis selgus?
See minu otsitud osa ei olnudki kuskil aukohal ootamas vaid see tuli välja kuskilt kõige kaugemast tagumisest nurgast „tagant alt“. Sellele oli veel peale kogunenud mingi meetrikõrgune kultuurikiht muudest konkureerivate firmade osadest. See ninatükk kaevati välja suure hoolega! Samas mainiti, et jah.. on siia jäänud üks ja keegi pole huvi tundnud ning seisab teine juba aastaid. Huvitav küll… Selgus, et tükk on igati korralik, vana ja hea klassikaline hainina, ilma rooste ja avariijälgedeta. Tükki kaenlasse võttes ja hoolikalt mullikile sisse sättides tuli meelde, et sinna juurde oleks ju veel ühte-teist vaja… nagu iluvõred ja vana tüübi suunatuled.. ja vanema tüübi esitulede jaoks tulede raamid.
Selgus, et neid asju oli isegi paar komplekti. Alati on meeldiv kui sul on võimalik valida rohkemate variantide vahelt kui üks. Saab rahulikult vaadata, võrrelda ning leida endale sobivaim lahendus, mis vastaks sinu nõudmistele ja vajadustele. Jällegi - ka need asjad olid juba aastaid seisnud ilma, et keegi oleks huvi tundnud nende vastu. Lammutuse töötajatel oli üsna hea meel selle üle, et keegi tuli ja võttis need aastaid huvipuudusel kasutuna seisnud osad. Selle peale ütleks, et mõnikord leidub meeldivaid juhuseid. Rõõm võib olla mõlemapoolne! Nii mõnigi lammutustöökoda kus käidud väitsid, et ei ole juba tükk aega olnud selliseid minu soovitud osi ja ei ole ja ei tule ka. Siis aga saad sellise üllatuse osaks – „on juba aastaid seisnud, tuleks ainult keegi ja viiks eest ära“.
Nii, et erandeid juhtus. Üldiselt tuli ikkagi kõvasti vaeva näha, käia, uurida, otsida, sõita, helistada, jälle sõita, vaadata, pettunult tagasi tulla, jälle otsida… jne. Umbes 3 kuu otsingute tagajärjel oli enamus vajalikest osadest siiski leitud, kaasa arvatud stange, radiaator ja vana tüübi kroompeeglid koos kronsteinidega.
Kui enamus vajalikke detaile käes, ei saanud siiski loorberitele puhkama jääda. Eks ühte-teist pisikest on alati vaja juurde leida. Lehti sirvides ja kui kellelgi oli välja pakkuda vana e23 osadeks, sai ikka käidud vaatamas. Ega kunagi ju ei tea mida sealt huvitavat võib veel leida. See auto ongi sellepoolest huvitav, et teda leidub nii paljudes erinevates variatsioonides, eriti selles osas mis puudutab lisavarustust. Ma ei ole veel näinud ühtegi vana seitsmesajast mis oleksid täpselt ühesugused. Otseselt lugenud küll ei ole kolmkümmend - nelikümmend tükki on küll aegade jooksul ära nähtud, ma mõtlen kohalikest isenditest mis müügis või osadeks olnud. Alati on võimalik leida mõni huvitav detail mida pole varem kohanud, mis sul puudu ja kuluks marjaks ära terviku huvides.
Tihti oli nii, et ühe asja järele minnes sai tagasi tuldud pakiruumi täie asjadega. Need ei olnud küll alati kõige elulisemalt tähtsamad asjad kuid iseenesest igati väärtuslikud detailid, just pikemas plaanis vaadates – niiöelda viimase lihvi andmise huvides. Nii juhtus ka kroompeeglite järele sõites. See leidis aset ajaliselt juba hiljem, kuu võis olla novembri lõpp või detsember. Tegemist oli äärmiselt külma ja äärmiselt lumetuisuse õhtuga. Olin sellel päeval Kuldse Börsi hankimisse suhtunud veidi loiult seega… õnnestus seda lugeda alles mingi kella nelja ajal õhtul. Just selles lehes oli aga saatuslik kuulutus kus pakuti müüa osadeks täpselt sedasama mind huvitavat mudelit. Telefoniteel asja uurides selgus, et jah – tema on selle just müüki pannud ja tal ei ole võimalik selle asjaga enam rohkem tegeleda ja müüb ära. Võtku kas tervikuna või osadena, vahet pole. Masin asus jällegi üsna kaugel, mingis maakohas. Kuskil 60 km oleks tulnud maha sõita. Väljas aga oli lumetuisk, lumi, külm, pime ehk siis mitte kõige meeldivam. Loodetav saak aga oleks olnud äärmiselt teretulnud täiendus minu auto tulevase komplektsuse seisukohalt seega sai räägitud ühe tuttavaga, kas ta oleks nõus seda sõitu ette võtma. Selgus, et sobib ja poole-seitsme ajal läks sõiduks.
Sõit ise oli põnev. Sa sõidad kuhugi elus esimest korda, seda veel pimedas ja lumetuisus… Loomulikult õnnestus otsitavast asukohast 30 kilomeetriga mööda panna kuna lihtsalt õigest kohast jäi vasakule pööramata. Kui sa oled peaaegu 100 km maha sõitnud ja avastad, et sa olesksid pidanud olema hoopis kuskil mujal… siis eks see motivatsioon mingeid juppe jahtida hakkas vähenema. Siiski tuli ringi pöörata ja tagasi sõita. Hoolikalt silte jälgides ja igat teejuppi hoolega uurides ning pidevalt helistades sai lõpuks õige asukoht leitud.
Kell oli küll üsna hiline selleks ajaks, nii üheksa või pool kümme. Autoomanik kes osasid müüa pakkus suhtus mõistvalt sellesse hilisesse kohalejõudmisse. Nüüd sai pühenduda olulisele – see on siis vajalike osadega tutvumisele ja nende küljest ärakruvimisele. 10 kraadise külmaga ja lumesajus pole see maailma kõige meeldivam tegevus kuid kui on vaja siis on vaja. Peeglid ja kronsteinid sai üsna edukalt kätte. Muuseas vana tüübi peegli kronsteinid on kinnitatud kruvidega (mis lihtsustab nende äravõtmist), uuemal tüübil on kronstein keevitatud teatud kohtadest.
Vanade või uuemate peeglite paigaldamisel tuleb kindlasti kasutada nende omi kronsteine. Veel avastasin, et oli autol täispuitsisu – ja veel vanema tüübi oma! See tähendab, et lisaks puidule on ustel asuvatel puitliistudel kroomribad, nagu ka kindalaeka kohal oleval puitdetailil. Muuseas see kroomriba tähendab veel seda, et antud masin oli 3,5-se mootoriga ehk luksuslikuma varustusega ja võimsama mootoriga versioon. Väiksemate mootoritega versioonidel puudub puit kas täielikult või on see ilma kroomliistuta (vana tüübi puhul). Alates ’82 sügisest ukseliistudel puidu juurde kroomi enam ei lisatud. Veel on seal väiksed muutused disainis kuid nendel ma momendil rohkem ei peatu. Lisaks õnnestus saada keskkonsoolil asuv puidust tuhatoos ja selle mõlemal küljel asetsevad samast materjalist dekoratiivdetailid. Kell 23:00 õhtul maandusin kodus. Oli hea päev.
Autol on kasutatud lisaks kasutatud osadele ka mõningaid uusi. Näiteks selliseid: 11 15 1 276 485, 11 63 1 272 624, 11 63 1 272 626, 11 63 1 273 055, 13 51 1 267 745, 13 54 1 272 473 – need on kõik uued. Nii palju kui ma olen vanu viie- ja seitsmesajaseid näinud – neil on kõik need nimetatud asjad läbi. Kusjuures need on väga väga olulised asjad mootori ühtlase ja nõuetekohase töö tagamisel. Kui keegi kavatseb endale tulevikus mõne e23 või e28 hankida siis nimetatud osade vahetamine on sama elementaarne nagu näiteks õlivahetus, filtrite vahetus või jahutusvedeliku vahetus. See selleks. Kui need ülalloetletud detailid korra vahetatud peaks paarkümmend aastat jälle rahulik olema.
Istmekate vajas parandamist. Loomulikult üritasin leida samasuguse tooni ja mustriga kasutatud esiistet kuid aastase otsimise järel tuli lihtsalt loobuda. Sellise värvitooni ja materjaliga istet lihtsalt ei pakkunud mitte keegi. Auto oli aga praktiliselt ammu valmis, ainuke silma riivav asi oli veel see narmendav esiistme serv. Pidevalt autot kasutades ja sisse ja välja käies kulus see koht silmaga nähtavalt. Iga kord väljudes jäi mõni riideriba… või tõmbasid katkise koha pealt istme karkassi materjalist midagi endaga kaasa. Midagi oli vaja teha. Eks tuli veidi vööd pingutada ja tervikliku ning korraliku auto huvides leida samasugune materjal. Üks firma oskas mind selles küsimuses aidata. Seal oli see täiesti saadaval ja tellitav. Väike toonivahe tuleb nüüd küll sisse kuid mind see ei häiri. Peab arvestama seda, et materjal mis on autos – see on üle 20 aasta päiksekäes pleekinud, teine aga kuskil riiulis varjus olnud. Pildil tundub vahe tegelikust suurem. Kui vaadata istmetel mõnda varjus olevat kohta siis toon on uuel ja vanal täpselt sama. Mis aga põhiline – iste on terve.
Veel olen hankinud uutest osadest paisupaagi. Vana paisupaak lekkis keskmise randi kohalt. Kasutatud paagi eest küsiti 100 krooni ringis. Samas tekkis huvi välja uurida kui palju võiks uus osa maksta. Kuna vahe kasutatud ja uue osa vahel oli ainult mõnisada krooni - mingit erilist kokkuhoidu poleks saavutanud, lasingi uue ära tellida. Andur jäi sama kuna see oli töökorras.
Sama lugu oli aknapesuvedeliku paagiga. Vahe seisnes selles, et seda mul avarii tagajärjel üldse polnudki. Võrdlesin kasutatud ja uue osa hindu ning ka selle puhul tuli hinnavahe väga väike. Uusi paake oli saadaval mitmes erinevas versioonis. Võtsin selle variandi mis käib tavaliselt kokku intensiivpesu-varustusega. See paak on suurema mahtuvusega ehk pole nii tihti vaja ennast aknapesuvedeliku juurdekallamisega vaevata.
Üks asi mida tahaks uute osadega seoses veel mainida: huvitav on see kuidas paar-kolm uut detaili võivad auto kapoti alt paistvale maailmale hoopis uue ja värskema ilme anda. Nii palju siis osadest.
/…jätkub…/
Siiski võib juba ette ära öelda, et paarikuise pideva kuulutuste peale helistamise ja autode vaatamas käimise käigus oli võimalik suurem osa vajaminevatest detailidest leida. Mis aga ei olnud mitte kerge ülesanne. Nimelt müüakse auto varuosadeks ikka siis kui pole enam lootust seda korda teha. Läbi on just need detailid mida sul kõige enam vaja läheks. Selliste autode pealt aga endale midagi kvaliteetset leida on väga suur probleem. Ütleme nii, et osi küll leidus aga need olid suures osas sellises seisukorras mis ei võimaldanud neile enam rakendust leida.
Osadejahil olles viis tee mind kõige erinevamatesse Eesti sihtpunktidesse. Paljudest kohtadest tuli sama targalt tagasi tulla nagu minneski oldi. Seda enam pakkus rõõmu see kui sa leidsid mõne tõesti vajaliku osa mõnest väga huvitavast Eestimaa kohast. Küll sai käidud osade jahil Vasalemmas, Pärnus, Riisiperes, Tartus, Sauel, paljusid kohti ei mäletagi.
Kõige kaugem punkt kuhu sai sõidetud ühte hästi vajalikku ja olulist osa vaatama (ja loodetavasti ka ostma) oli Jõgeva. Ma küll alguses kaalusin seda varianti tõsiselt kas ikka tasub ja kas ikka on mõttekas kuskile Läti piiri äärde oma sammud osade otsingul seada aga… kui on juppi vaja siis on vaja nagu öeldakse.
Õnneks selgus nimetatud reisi käigus, teed küsides, pidevalt õiget kohta otsides ja ekseldes, et ei oldud kordagi sõbraliku naabervabariigi territooriumile juhuslikult satutud. Kohalike sõnul pidi Läti ikkagi veel kaugemal olema :/ Kas see nüüd tõsi on ma päris kindlalt ei tea öelda. Nojah, ühe vana auto ehitamise käigus saab pikapeale ka kohaliku geograafia selgeks.
Mõnikord tuli mõne tagasihoidliku plastikdetaili saamiseks sõita Eesti teise serva. Mõnikord aga juhtus, et osa jalutas sõna otseses mõttes sinu juurde. Nagu juhtus ühe esitiivaga. Algselt oli mul vaja kahte esitiiba. Üks puuduolevast õnnestus leida mitte väga kaugelt see tähendab ootas tema mind Männiku autolammutuses. Eks seal oli neid rohkemgi veel kuid üks nendest vastas seisukorralt hindele „hea“. Seega võtsin selle ära. Nüüd tekkis probleem kust leida teine tiib. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähemal!
Ühel õhtupoolikul parklas askeldades astub ligi üks keskealine meesterahvas ja küsib, et „kas vana seitsmesajase BMW osad huvitaksid?“ Temal on nimelt autolammutus ja tal on paar esimest tiiba just sellisele autole olemas. Hmmm… aga loomulikult
Kuigi üks korralik tiib on juba olemas ja mõlemad nagu huvi ei paku kuid viskaks pilgu peale. Lubaski lahke inimene järgmisel päeval tiivad kaasa tuua, temal suur pakibuss ning polevat mingi probleem need päeva lõpus kaasa haarata. Järgmisel õhtul osi üle vaadates selgus, et üks tiib on veidi mõlkis ja seisukorralt mitte kõige korralikum. Aga teine.. oli igati sile, roosteta ja täiesti pandav. Ja just see tiib mis mul puudu oli! Loomulikult lahenes olukord nii ostjale kui ka müüjale positiivselt, mõistliku mehena (kes ta tundus olevat), tehti mulle ka väike allahindlus „tavahinnast“. Põhjendati seda aga sellega, et see kõik on sellise iluduse taastamise huvides (mis see auto pidavat olema). Ja sooviti jõudu ja ka kindlat meelt.
Kõige suuremat probleemi valmistas kolme detaili otsimine ja leidmine. Need oleksid siis: esistange, kapoti ees olev ninatükk ja jahutusradiaator.
Jahutusradiaator õnnestus pikkade otsingute peale leida. Väga palju oli mingite vigadega eksemplare, üks lekkis ühest kohast, teine teisest, või siis oli isegi igati korralik kuid ülemine või alumine ava kuhu peaks kinnituma kummilõdvik – see koht oli lihtsalt ära murdunud. No sellisega ei ole ju ikkagi midagi teha. Lõpuks õnnestus leida üks „kasutatud kuid kontrollitud“ eksemplar. Muuseas neid kasutatud ja kontrollitud eksemplare tuli rohkem kui üks läbi proovida, enne kui leidus selline mis tegelikult vett ja survet kannatas...
Järgmine tõsisem otsimisprotsess tuli läbi teha seoses ninatüki leidmisega. Tunnistagem ausalt – mis haininaga saab olla tegemist kui nina asemel laiutab tühjus? Seega jälle leht kätte ja helistama ja uurima. Tegemist siis nagu varem mainitud – väga defitsiitse osaga. Mis selgus – nii mõnigi osadeks pakutav auto oli umbes sarnase veaga, ehk esiosa avariiga. Ninaosast veel rääkides: vana seitsmesajane on saadaval kahe põhilise versioonina. Aastatel 1977 – 1982 valmistatud on ühtemoodi. Ja aastatel 1982 – 1986 valmistatud - natuke teistsugune. Põhiline erinevus nendel ajavahemikel ehitatud masinatel väliselt - seisneb just selles ninatükis. Väikseid erinevusi on loomulikult veelgi, võiks tuua näiteks erinevused stangedes ja küljeliistudes, veel mõningad detailid interjööris võivad olla erinevad, mootorit leidub kas „vanemat või uuemat tüüpi“, käigukast on vastavalt kas 3- või 4-käiguline automaat või siis nelja või viiekäiguline manuaal vastavalt… peeglid on erinevad – vanemal tüübil on need kroomitud, uuemal plastikust… eks väikseid erinevusi on veelgi.
Samas peab tunnistama, et nii vanema kui ka uuema versiooni osad on omavahel kas täiesti vahetatavad, või vahetatavad väikeste muudatuste tegemisel. Valmidus osade monteerimiseks on olemas mõlema variandi jaoks ehk siis tegemist on suhteliselt universaalse masinaga. Kui veel rääkida lisavarustusest siis e 23 võis tulla tehasest ilma igasuguste lisadeta, samas võib teda leida äärmiselt laias valikus elektriliste lisadega täiendatuna. Kõik olenes sellest inimesest kes konkreetse isendi omal ajal tehasest tellis ja millist varustust ta sinna soovis (või ei soovinud). Põhiline on aga see, et valmidus kõikide lisaosade paigaldamiseks on täielikult olemas. Loomulikult ei hakatud ilma lisadeta versioonile igaks juhuks pardakompuutri juhtmestikku vedama… samas ka see on võimalik oma vanale lisadeta haininale paigaldada kui doonorilt kogu komplekt tervikuna eemaldada. Kuid näiteks elektriakende jaoks on tihtipeale osad juhtmed juba ära veetud, isegi sellistel mudelitel milledel otseselt neid mootoreid endid peal polegi.
Minu auto on valmistatud aastal 1983. See tähendab, et tema nina meenutab e28 oma ja…. see on siis see plastikpeeglitega ja sirgema ninaga variant. Ta on veidi vähem agressiivne ja jätab ehk veidi kaasaegsema mulje. 1982 aasta sügiseni tootmises olnud versioonil on aga nina selline järsem, neerud on kitsamad. Uuemal tüübil on metalli veidi vähem ja ninaosa koosneb kahest detailist. Vanem metallkonstruktsioon on aga ühest tükist.
Oligi siis vaja leida uuema tüübi ninaosa kuid seda ei leidunud ka kõige suurema ja põhjalikuma otsimise peale (või ei osanud lihtsalt õigest kohast otsida, ega kõik kellel selline asi kodus alati ju ei kuuluta, et see müügis on jne). Ühesõnaga oli vaja leida mingi muu lahendus ja läheneda antud küsimusele võimaluste piires loominguliselt.
Mulle on alati meeldinud vanema tüübi e23 rohkem. Rohkem rauda, rohkem kroomi (kroompeeglid sobivad sellele masinale ideaalselt!). Seega sai mõeldud kas mitte kellelgi pole kuskil seismas vanema tüübi hainina kuskil kuuri- või garaazinurgas… Tegelikkuses polnud mul ju vahet millisena see auto ninaosa taastada.
Nii vanem kui uuem ninaosa on täpselt selle masina enda omad ja seega ei tekkinud minus mingit küsimust stiilis „kas see ikka on õige või äkki ei sobi“. Jällegi oma otsinguid alustades ja erinevatele numbritele helistades sain teada, et Tallinna lähedal on koht nimega Väike Autolammutus.. või midagi sarnast. Ja neil midagi nagu olevat.... Tulgu ma kohale ja vaadaku üle, kas sobib. Ega siis muud kui Eesti kaart kätte ja läks orienteerumiseks lahti. Väikese otsimise peale sain lõpuks õige teeotsa peale mis viis otse ühte salapärasesse hoovi kus oli veel salapärasem, ilmselt kunagise mingi kolhoosi või ma ei tea mis asutuse madalam valgetest tellistest.. või mingi sarnane ehitis. Juba see maja eemalt jättis sellise põneva mulje. Uksest sisse astudes suurenes salapära veelgi. Ruum oli hämar, sopiline ja mis põhiline - virnade ja riiulite kaupa kõige erinevamaid autoosi laeni täis tuubitud.
Õhus oli tunda ootusärevust… et äkki nüüd.. näkkab… Lammutuskojas töötav meesterahvas küsis kohe, et „kas teie olitegi see kes selle vana bmw osa pärast helistas?“ Ilmselt sellel päeval polnud palju huvilisi olnud, olin üks vähestest kes helistas. Tunnistagem ausalt – kes viitsiks + 25 kraadise tuulevaikse päikselise ilmaga mingit vana risu mööda romulaid taga ajada? Mõistlik inimene on sellise ilmaga tööl. Või siis rannas. Aga kindlasti mitte ei otsi kuskil vanale autole mingeid ma ei tea… tolmuseid juppe mööda ilma ringi ja ei aja neid taga. Mis siis selgus?
See minu otsitud osa ei olnudki kuskil aukohal ootamas vaid see tuli välja kuskilt kõige kaugemast tagumisest nurgast „tagant alt“. Sellele oli veel peale kogunenud mingi meetrikõrgune kultuurikiht muudest konkureerivate firmade osadest. See ninatükk kaevati välja suure hoolega! Samas mainiti, et jah.. on siia jäänud üks ja keegi pole huvi tundnud ning seisab teine juba aastaid. Huvitav küll… Selgus, et tükk on igati korralik, vana ja hea klassikaline hainina, ilma rooste ja avariijälgedeta. Tükki kaenlasse võttes ja hoolikalt mullikile sisse sättides tuli meelde, et sinna juurde oleks ju veel ühte-teist vaja… nagu iluvõred ja vana tüübi suunatuled.. ja vanema tüübi esitulede jaoks tulede raamid.
Selgus, et neid asju oli isegi paar komplekti. Alati on meeldiv kui sul on võimalik valida rohkemate variantide vahelt kui üks. Saab rahulikult vaadata, võrrelda ning leida endale sobivaim lahendus, mis vastaks sinu nõudmistele ja vajadustele. Jällegi - ka need asjad olid juba aastaid seisnud ilma, et keegi oleks huvi tundnud nende vastu. Lammutuse töötajatel oli üsna hea meel selle üle, et keegi tuli ja võttis need aastaid huvipuudusel kasutuna seisnud osad. Selle peale ütleks, et mõnikord leidub meeldivaid juhuseid. Rõõm võib olla mõlemapoolne! Nii mõnigi lammutustöökoda kus käidud väitsid, et ei ole juba tükk aega olnud selliseid minu soovitud osi ja ei ole ja ei tule ka. Siis aga saad sellise üllatuse osaks – „on juba aastaid seisnud, tuleks ainult keegi ja viiks eest ära“.
Nii, et erandeid juhtus. Üldiselt tuli ikkagi kõvasti vaeva näha, käia, uurida, otsida, sõita, helistada, jälle sõita, vaadata, pettunult tagasi tulla, jälle otsida… jne. Umbes 3 kuu otsingute tagajärjel oli enamus vajalikest osadest siiski leitud, kaasa arvatud stange, radiaator ja vana tüübi kroompeeglid koos kronsteinidega.
Kui enamus vajalikke detaile käes, ei saanud siiski loorberitele puhkama jääda. Eks ühte-teist pisikest on alati vaja juurde leida. Lehti sirvides ja kui kellelgi oli välja pakkuda vana e23 osadeks, sai ikka käidud vaatamas. Ega kunagi ju ei tea mida sealt huvitavat võib veel leida. See auto ongi sellepoolest huvitav, et teda leidub nii paljudes erinevates variatsioonides, eriti selles osas mis puudutab lisavarustust. Ma ei ole veel näinud ühtegi vana seitsmesajast mis oleksid täpselt ühesugused. Otseselt lugenud küll ei ole kolmkümmend - nelikümmend tükki on küll aegade jooksul ära nähtud, ma mõtlen kohalikest isenditest mis müügis või osadeks olnud. Alati on võimalik leida mõni huvitav detail mida pole varem kohanud, mis sul puudu ja kuluks marjaks ära terviku huvides.
Tihti oli nii, et ühe asja järele minnes sai tagasi tuldud pakiruumi täie asjadega. Need ei olnud küll alati kõige elulisemalt tähtsamad asjad kuid iseenesest igati väärtuslikud detailid, just pikemas plaanis vaadates – niiöelda viimase lihvi andmise huvides. Nii juhtus ka kroompeeglite järele sõites. See leidis aset ajaliselt juba hiljem, kuu võis olla novembri lõpp või detsember. Tegemist oli äärmiselt külma ja äärmiselt lumetuisuse õhtuga. Olin sellel päeval Kuldse Börsi hankimisse suhtunud veidi loiult seega… õnnestus seda lugeda alles mingi kella nelja ajal õhtul. Just selles lehes oli aga saatuslik kuulutus kus pakuti müüa osadeks täpselt sedasama mind huvitavat mudelit. Telefoniteel asja uurides selgus, et jah – tema on selle just müüki pannud ja tal ei ole võimalik selle asjaga enam rohkem tegeleda ja müüb ära. Võtku kas tervikuna või osadena, vahet pole. Masin asus jällegi üsna kaugel, mingis maakohas. Kuskil 60 km oleks tulnud maha sõita. Väljas aga oli lumetuisk, lumi, külm, pime ehk siis mitte kõige meeldivam. Loodetav saak aga oleks olnud äärmiselt teretulnud täiendus minu auto tulevase komplektsuse seisukohalt seega sai räägitud ühe tuttavaga, kas ta oleks nõus seda sõitu ette võtma. Selgus, et sobib ja poole-seitsme ajal läks sõiduks.
Sõit ise oli põnev. Sa sõidad kuhugi elus esimest korda, seda veel pimedas ja lumetuisus… Loomulikult õnnestus otsitavast asukohast 30 kilomeetriga mööda panna kuna lihtsalt õigest kohast jäi vasakule pööramata. Kui sa oled peaaegu 100 km maha sõitnud ja avastad, et sa olesksid pidanud olema hoopis kuskil mujal… siis eks see motivatsioon mingeid juppe jahtida hakkas vähenema. Siiski tuli ringi pöörata ja tagasi sõita. Hoolikalt silte jälgides ja igat teejuppi hoolega uurides ning pidevalt helistades sai lõpuks õige asukoht leitud.
Kell oli küll üsna hiline selleks ajaks, nii üheksa või pool kümme. Autoomanik kes osasid müüa pakkus suhtus mõistvalt sellesse hilisesse kohalejõudmisse. Nüüd sai pühenduda olulisele – see on siis vajalike osadega tutvumisele ja nende küljest ärakruvimisele. 10 kraadise külmaga ja lumesajus pole see maailma kõige meeldivam tegevus kuid kui on vaja siis on vaja. Peeglid ja kronsteinid sai üsna edukalt kätte. Muuseas vana tüübi peegli kronsteinid on kinnitatud kruvidega (mis lihtsustab nende äravõtmist), uuemal tüübil on kronstein keevitatud teatud kohtadest.
Vanade või uuemate peeglite paigaldamisel tuleb kindlasti kasutada nende omi kronsteine. Veel avastasin, et oli autol täispuitsisu – ja veel vanema tüübi oma! See tähendab, et lisaks puidule on ustel asuvatel puitliistudel kroomribad, nagu ka kindalaeka kohal oleval puitdetailil. Muuseas see kroomriba tähendab veel seda, et antud masin oli 3,5-se mootoriga ehk luksuslikuma varustusega ja võimsama mootoriga versioon. Väiksemate mootoritega versioonidel puudub puit kas täielikult või on see ilma kroomliistuta (vana tüübi puhul). Alates ’82 sügisest ukseliistudel puidu juurde kroomi enam ei lisatud. Veel on seal väiksed muutused disainis kuid nendel ma momendil rohkem ei peatu. Lisaks õnnestus saada keskkonsoolil asuv puidust tuhatoos ja selle mõlemal küljel asetsevad samast materjalist dekoratiivdetailid. Kell 23:00 õhtul maandusin kodus. Oli hea päev.
Autol on kasutatud lisaks kasutatud osadele ka mõningaid uusi. Näiteks selliseid: 11 15 1 276 485, 11 63 1 272 624, 11 63 1 272 626, 11 63 1 273 055, 13 51 1 267 745, 13 54 1 272 473 – need on kõik uued. Nii palju kui ma olen vanu viie- ja seitsmesajaseid näinud – neil on kõik need nimetatud asjad läbi. Kusjuures need on väga väga olulised asjad mootori ühtlase ja nõuetekohase töö tagamisel. Kui keegi kavatseb endale tulevikus mõne e23 või e28 hankida siis nimetatud osade vahetamine on sama elementaarne nagu näiteks õlivahetus, filtrite vahetus või jahutusvedeliku vahetus. See selleks. Kui need ülalloetletud detailid korra vahetatud peaks paarkümmend aastat jälle rahulik olema.
Istmekate vajas parandamist. Loomulikult üritasin leida samasuguse tooni ja mustriga kasutatud esiistet kuid aastase otsimise järel tuli lihtsalt loobuda. Sellise värvitooni ja materjaliga istet lihtsalt ei pakkunud mitte keegi. Auto oli aga praktiliselt ammu valmis, ainuke silma riivav asi oli veel see narmendav esiistme serv. Pidevalt autot kasutades ja sisse ja välja käies kulus see koht silmaga nähtavalt. Iga kord väljudes jäi mõni riideriba… või tõmbasid katkise koha pealt istme karkassi materjalist midagi endaga kaasa. Midagi oli vaja teha. Eks tuli veidi vööd pingutada ja tervikliku ning korraliku auto huvides leida samasugune materjal. Üks firma oskas mind selles küsimuses aidata. Seal oli see täiesti saadaval ja tellitav. Väike toonivahe tuleb nüüd küll sisse kuid mind see ei häiri. Peab arvestama seda, et materjal mis on autos – see on üle 20 aasta päiksekäes pleekinud, teine aga kuskil riiulis varjus olnud. Pildil tundub vahe tegelikust suurem. Kui vaadata istmetel mõnda varjus olevat kohta siis toon on uuel ja vanal täpselt sama. Mis aga põhiline – iste on terve.
Veel olen hankinud uutest osadest paisupaagi. Vana paisupaak lekkis keskmise randi kohalt. Kasutatud paagi eest küsiti 100 krooni ringis. Samas tekkis huvi välja uurida kui palju võiks uus osa maksta. Kuna vahe kasutatud ja uue osa vahel oli ainult mõnisada krooni - mingit erilist kokkuhoidu poleks saavutanud, lasingi uue ära tellida. Andur jäi sama kuna see oli töökorras.
Sama lugu oli aknapesuvedeliku paagiga. Vahe seisnes selles, et seda mul avarii tagajärjel üldse polnudki. Võrdlesin kasutatud ja uue osa hindu ning ka selle puhul tuli hinnavahe väga väike. Uusi paake oli saadaval mitmes erinevas versioonis. Võtsin selle variandi mis käib tavaliselt kokku intensiivpesu-varustusega. See paak on suurema mahtuvusega ehk pole nii tihti vaja ennast aknapesuvedeliku juurdekallamisega vaevata.
Üks asi mida tahaks uute osadega seoses veel mainida: huvitav on see kuidas paar-kolm uut detaili võivad auto kapoti alt paistvale maailmale hoopis uue ja värskema ilme anda. Nii palju siis osadest.
/…jätkub…/
ma ei tea miks, aga kogu seda sinu juttu lugedes meenub mulle, et suvel isal külas olles, rõdult välja vaadates, silmasin Tallinnas Imanta ja Juhkentali tänava vahelises tasulises parklas ühte seitsmest... ma isegi ei mäleta, kas see oli roheline... aga ega see sinu oma ei olnud?
täiesti seosetu alateadvuslik assotsiatsioon tekkis...
täiesti seosetu alateadvuslik assotsiatsioon tekkis...
Oeh, tänud Jaan'ile sellise ilusa jutu eest. Kuid nüüd on tõsine huvi teada saada nende koodide tähendus, kuna Sa neid oma postituses ära ei maininud:
PS. Võiksid salongis ka ukselingid vanemate e. kroomi vastu vahetada
interscope.
Ja miks Sul kapoti ja esinina vahel selline lai vahe on?Näiteks selliseid: 11 15 1 276 485, 11 63 1 272 624, 11 63 1 272 626, 11 63 1 273 055, 13 51 1 267 745, 13 54 1 272 473 – need on kõik uued.
PS. Võiksid salongis ka ukselingid vanemate e. kroomi vastu vahetada
interscope.
Kokkupanek ja igasugune sebimine
Need koodid tähendavad õhulõdvikuid, ühte kolmikut kuhu õhulõdvikud kinnituvad ja ühte nurka (kuhu veel üks tähtis voolik kinnitub). See mootor on väga tundlik igasuguste õhulekete suhtes. Kõige suurem "voolik" on välja jäänud.
Miks on lai vahe.. ma olen näinud erinevatel autodel erineva laiusega vahesid ninatüki ja kapoti vahel. Ilmselt on tegemist sellega, et vaja veidike reguleerida (asi ei ole päris lõplikult valmis, alati saab midagi paremaks teha) või siis nii istub vana tüübi nina uue tüübi autole.
Siin aga paar sõna täpsemalt mis ja kuidas:
Nüüd oli vaja masin käima saada. See käimasaamine ei läinud alguses kõige libedamalt. Eelmise omaniku jutust jäi küll mulje, et oleks piisanud aku pealepanekust aga mulje võib olla petlik.. Enne kui midagi edasi teha oli vaja tuvastada käivitamist takistavad puudujäägid auto komplektsuses. Kõigepealt mehhaanilised asjad – veepump oli kinni kiilunud, selle tellisin Taketist. Uus veepump küljes, rihmad peal, generaator kinnitatud tuli välja uus üllatus: puudub jahutusventilaator! Kuidas see asi alguses kahesilmavahele jäi ei tea… Mis veel… Ostsin uued küünlad, komplekti küünlajuhtmeid, generaatori „tableti“. Vanadest küünaldest oli järgi vaid 2 tükki, küünlajuhtmed olid vigastatud, „tablett“ oli täiesti kadunud. Lehekuulutuse peale leidsin puuduvad kaugtuled, jahutusventilaatori, kasutatud kuid korraliku rooli.
Töökäigus selgus veel puudujääke. Salongiventilaator ei töötanud, soojendussüsteemil puudus võimalus reguleerida külma ja sooja ehk ka see lüliti oli samuti kuskil jalad alla saanud. Need kõik asjad oli vaja leida. Siis kui enam-vähem kõik asjad küljes, juhtmed paika veetud, tuled ajutiselt külge pandud, lülitid hoovad paigaldatud ja lõpuks ka aku lisatud ning esimest korda süüdet keerates… oli kosta ainult vaikust
Et siis nii palju sellest „pane aku külge, keevita nina ära ja sõida“. Eks seda võis arvata, kui ausalt rääkida.
Armatuur ja salongividinad.
Kas ma seda juba mainisin, et armatuur vajas väljavahetamist? See selleks aga veel puudus autost kindalaegas, puruks oli rooli all olev kate, kõveraks olid väänatud esiakna kõrval olevad aknapostide katted (teadmiseks: neid ei saa enne kätte kui kogu ülemine liisturing, päiksesirmid ja seesama laekate, kuhu käivad need sirmid külge ja kus asub katuseluugi mehhanism all, on eemaldatud)… puudu oli lüliteid (neidsamu lüliteid mis juhivad soojendussüsteemi). Rooli all olevat katet oli üritatud remontida klambripüstoliga. See oli nimelt kolmeks tükiks murdunud ja need tükid olid ühendatud omavahel… klambripüstoliga! Korraliku detaili leidsin lehekuulutuse peale. Muuseas see rooli all olev kate on tuledenivoo regulaatoriga versioon. Neid eriti palju liikumas ei ole seega jällegi väikestviisi vedamine, et juhuslikult ühel inimesel see kuskil kolikambris vedelemas oli. Siis kui auto minu kätte sattus oli armatuur ja kõik seal all näha olev lahti kistud, juhtmed ühendamata, ahi laiali ning osa juppe täiesti kadunud… seega minule jäi puuduvate osade leidmise rõõm ja vajalike osade õigele kohale tagasipanek, juhtmete ühendamine. Iseenesest oli tegemist igati hariva tegevusega. Kuni selle hetkeni pidasin ma BMW-d äärmiselt keeruliseks ja salapäraseks masinaks kuhu ise ei julge kallale minna. Tänase seisuga mul sellist hirmu ei ole. Kui sa teed endale selgeks kuidas üks osa teise külge käib ja millises järjekorras tuleb need lahti võtta ja millises järjekorras käib kokkupanek, siis läheb kõik nagu lepase reega! Asjad on üksteisega seotud väga loogiliselt, üks asi viib teiseni. Küsimus on ainult pealehakkamises ja tahtmises üks või teine asi korralikult endale selgeks teha. On vaja natuke aega, kannatust ja tehnilist taipu, see on kõik.
Kes kunagi kavatseb oma e23-l salongisoojendusradiaatorit vahetada siis seda saab teha kahel viisil: võtta lahti keskmine konsool (käsipiduri juures olev korpus, käigukangi juures olev detail), võtta ära rooli all olev kate, rookida välja makk, ühendada lahti kliimaseadme juhtpaneel ja üritada siis koukida välja salongiradiaator. Sellisel viisil olen kunagi ühe radiaatori ära vahetanud kuna olemasoleva informatsiooni põhjal oli see kõige lihtsam lahendus. Tegelikkuses on aga nii, et kui sa kõik need asjad oled juba lahti võtnud (ja need on vaja igal juhul ära võtta) siis ei ole kuigi keeruline eemaldada 4 mutrikest mis hoiavad kinni armatuuri. Need on küll ehk natuke kavalates kohtades kuid armatuuri alt väikse pikendusega mutrivõtmega pääseb neile ilusasti ligi. Ja saab ka selle kõige keerulisema asja kätte misläbi on tunduvalt rohkem ruumi selle sama salongiradiaatori ümber tegutsemiseks. Algselt pabistasin natuke selle pärast, et kui ma seal mõne juhtmekimbu või pistikud segamini ajan täiesti juhuslikult kokkupaneku käigus aga… seda pole vaja karta. Armatuuri all on lihtsalt üks tagasihoidlik juhtmekimp ja iga juhe läheb täpselt sinna kuhu ta minema peab. Loomulikult võib kõik pistikud ja juhtmed ära märgistada nende lahtivõtmise käigus.
Roolivõimu voolik 16x22.
See nimetatud voolikuke lekkis. Lasi teine läbi nii ülevalt reservuaari juurest kui ka alt (kus see kinnitub roolivõimu pumba külge). Oleks ju võinud üritada narmendavat ja pragunevat voolikut veel kõvemini kinni pingutada aga mõtlesin, et parem lahendus on hoopis leida korralik uus lõdvik.
Kui sa arvad, et sa astud esimesse ettejuhtuvasse autovaruosade müügiga tegelevasse poodi ja ostad selle siis mitte päris nii lihtsalt see ei käi. Paar autoosade kauplust saatsid mind kohe minema, „ ei ole ja ei saagi olema“. Nojah, tore. Ei oleks arvanud, et ühe kummivooliku leidmine nii keeruline saab olema. Tuli välja, et 16x22 kummivoolik on täielik defitsiit.
Otsustasin veel proovida ühe väga tuntud ja väga laia skaalaga autotootja (tootevalikus on sõiduautod, pakibussid, raskeveokid) varuosade müügikohast, mis lubas, et neil on kõike, kaasa arvatud hüdraulikavoolikud ning kõikvõimalikud kummivoolikud.
Esimene katse: Astun mina sisse ja küsin: vabandage, aga „kas teil on juhuslikult sellist… õli- ja väikest survet taluvat kummivoolikut mõõdus 16x22“. „ Mis autole?“ Mina vastu, et“ vana seitsmesajane BMW“. „ Ei. BMW-le meil seda osa ei ole“.
Teine katse. Ma sain aru, et müügimees ei olnud minust täielikult aru saanud ja pean oma probleemi lähemalt selgitama. Ma siis üritasin selgitada, et mul oleks vaja kummivoolikut. See peaks olema mõõdus 16x22. See peaks olema mõeldud hüdraulikasüsteemide jaoks, s.t. taluma veidi õli ja survet. Teil on tootevalikus väga palju masinaid mis kasutavad väga mitmes mõõdus hüdraulikavoolikuid. See ei pea olema tõesti mingi BMW kirjaga või midagi sarnast. Piisab, et tingimused vastavad, s.t. see oleks 16x22. Ja kummist! Küll ma siis ise vaatan kas sobib või mitte. On näha, et müügimees mõtleb! Pika mõtlemise peale küsib.. „ Aga.. mis auto teil on?“ Mina vastu, et „vana seitsmesajane BMW“. Vastus: „BMW-le meil seda osa ei ole“.
Saate aru – BMW-le tal seda osa ei ole… järelikult teistele on! Kuna vana BMW jaoks osade otsimine pole kõige lihtsam tegevus ja selle läbi olen ma aastate jooksul saanud aru, et eesmärgini viib vaid sihikindel tegevus siis otsustasin mitte alla anda. Eriti kui on lootust, et osa ikkagi on olemas, kuigi mitte BMW-le.
Kolmas katse. Ütlen mina.. teate.. mind ei huvita kas see on Sierra, Transiti, BMW või olgu kasvõi traktori kummivoolik. Palun kui teil on olemas 16x22 kummivoolikut, millist iganes, palun tooge seda mulle üks meeter ja ma ostan selle ära, jätke see minu mureks kas see sobib või mitte. Te ju ütlete, et teil seda BMW jaoks ei ole aga teil ju siis on seda mingi muu margi jaoks. Müüge siis seda mulle, palun Palun?
Mis on vastus sellele küsimusele? Klõbistatakse natuke arvutis ja tuleb välja, et neil tegelikult seda voolikut ei ole. Mittemingisugust sellist voolikut mis oleks mõõdus 16x22 ja mis oleks kummist – neil seda ei ole. Lihtsalt ei ole. Mitte BMW jaoks ei ole vaid üleüldse neil seda ei ole
Vaata sellest oleks võinud kohe alustada. Öelnud kohe, et ei ole ja korras. Aga ei, 20 minutit vaidle ja raiska aega. Minus tekitab see veidike imelikke mõtteid... veoautod, pakibussid, traktorid…väga lai tootevalik… kõik sinu autole ja masinale… ja sellist lihtsat asja ei ole. No kui poisid kavatsevad nii äri teha siis palun väga.
Miks mul on selline tunne, et nendele müügivendadele kuluks üks korralik arenguvestlus ära? Peaks rääkima kes on kliendid, kuidas firmale on kõige tähtsam rahulolevad kliendid, kuidas on väga tähtis leida klientidega koostöös parimaid lahendusi, et ikka läheks paremaks ja paremaks, ikka koostöös klientidega. Kui ma oleks selle firma omanik siis ma kaaluksin seda varianti väga tõsiselt, ma mõtlen arenguvestluse korraldamist...
Kogu sellest jamast kopp ees, seadsin sammud UM-i poole teele. Küsisin voolikut. Kummist. 16x22. Vaadati arvutist. Koha peal ei ole. Saab. Kümne päeva pärast on olemas. Loomulikult tellisin ära ja kümne päeva pärast oligi voolik päriselt olemas, kauaotsitud 16x22. Muretsesin ka 2 klambrit ja panin uue vooliku külge, õhutasin õlisüsteemi ära ja kõik sai korda. Ei mingeid lekkeid ega inetuid laike õlipumba all maapinnal. Muuseas ühest meetrist voolikust peaks saama 2 poolemeetrist voolikut. See tähendab ühes meetris on kahe auto jagu materjali. Seega kui teil on tuttav, kellel samasugune auto siis saab teise poole riskide hajutamise ja kulude kokkuhoiu huvides näiteks sõbrale müüa.
Masin.
Täpsema uurimise käigus selgus, et mis käima ei lähe see ei lähe. Kõik mis endal pähe tuli, sai ära proovitud, tulemusteta. Positiivse asjana võib mainida, et tuled põlesid – kaugtuled, lähituled, gabariidid, tagatuled, udutuled. Algselt kapoti all olevat juhtmesalatit vaadates ei olnud päris kindel kas kõik ikka toimib nii nagu peab. Ega kõik ei toiminudki. Puudusid ühe poole suunatuled s.t. need ei vilkunud, signaali ei olnud – ühesõnaga väga olulised asjad jällegi mis ei töötanud.. ja lõpetuseks muidugi see, et auto ei käivitunud. Oli vaja pöörduda mõne kogenuma inimese poole. Mis muud kui auto sleppi ja remondimehe poole teele. Remondimees tuvastas mõne päevaga vead. Midagi väga keerulist seal ei olnud. Kütusepump oli õhtal. See oligi see põhiline kurja juur mis takistas masina käivitumist. BMW sissepritsesüsteem vajab käivitumiseks piisavalt suurt kütuse survet ja kui see on väiksem ettenähtust siis süsteem lihtsalt… ei käivitu. Lisaks leiti sealt mõningaid vigu elektrisüsteemis tänu millele suunatuled ja signaal ei töötanud. Need saadi tööle pärast mõningast nokitsemist.
Igatahes meeldiv oli paar kuud pärast masina hankimist kuulda mootorit kapoti all töötamas. Hääl oli korralik, nagu 3,2 liitrisele kohane, ilus võimas mühin Mingeid üleliigseid hääli mootorist ei kostnud. Summuti tundus samuti korralik. Viimasel pütil oli väike defekt kuid see sai korda koduste vahenditega väga edukalt. Ka esimest korda sõites midagi häirivat ei ilmnenud. Roolil mingit lõtku ei olnud, pidurid töötasid, automaatkäigukast vahetas käike ja toimis nagu peab. Muidugi asju mida järgmisena ette võtta oli mitmeid: õli vahetada, õlifilter vahetada, kütusefilter vahetada, uus jahutusvedelik panna, uus õhufilter… Ahjaa mis veel selgus esimese sõidu käigus: loomulikult ei läinud auto soojaks. Temperatuurinäidik seisis kindlalt kogu aeg sinise peal. See tähendab, et vaja oli ka uut termostaati. Ma ei saa aru kuidas sellega enne näiteks talvisel ajal sõideti. Tulevikust rääkides - pikemas plaanis võiks üle vaadata esi- ja tagasilla puksid ja hoovad kuid momendil peaks kõik asjad olema nii-öelda normi piires.
Masin sõidukorras ja suuremad vead eemaldatud, oligi aeg hakata mõtlema nina korrastamise peale. Varem valmis otsitud plekid läksid kõik käiku. Ostetud olid: esikapott (vana tüübi oma ehk kuni ’82 sügiseni tootmises olnud detail, korralikku uue tüübi oma ei leidnud), esitiivad on uue tüübi omad (alates sügis ’82), ninatükk on vana tüübi oma (kuni sügis ’82), esistange küljes olev värvitud plekkdetail on samuti vana tüübi kaitseraualt ehk kuni sügiseni ’82 tootmises olnud pealt pärit. Need pidin külge sobitama ja vaatama kuidas asjad oma kohale istuvad. Suuremaid probleeme ei esinenud. Avarii tundus suhteliselt õnnelik laks olema. Autole eluliselt tähtsad komponendid ei olnud kapitaalselt viga saanud, löögi võttis vastu nina kuid nii õnnelikult, et sillad, mootor ja käigukast pääsesid lihtsalt ehmatusega. Ninakonstruktsioon oli tugeva hävitustöö läbi käinud kuid midagi üle mõistuse olevat ei leidunud. Lasin töökojas üle keevitada.
Mis veel… näiteks serv kuhu kinnitub parem esitiib vajas taastamist ja uuesti üles ehitamist. Selle kallal oli roosteuss aastate jooksul aeg-ajalt käinud väikest einet võtmas. Õnneks polnud ta väga aktiivne olnud (või ei hakanud hammas nii peale nagu ta oleks tahtnud) seega oli kõik taastatav.
Üleüldiselt auto metallkonstruktsioonidest rääkides: suurem osa metallist oli heas korras ja tugev, sõlmed korralikud. See auto on veel tehtud ajal mil kasutati piisavas koguses rauda, plekid, talad, konstruktsioonid on piisava varuga, et oleks võimalik vajadusel keevitada, sirgeks tõmmata, taastada jne.
Pärast plekkdetailide külgesobitamist (veendudes, et need sobivad) sai osad uuesti lahti võetud, korralikult puhtaks pestud ning toimetatud maalritöökotta. Ise värvida ei oska… või ütleme - puuduvad tingimused kus saaks kätt harjutada seega jäi see töö asjatundjatele meestele. Töökodasid ja firmasid on palju kes värvimisteenust pakuvad. Sai veidike turul uuringut tehtud. Pärast mitmete firmade tingimuste- ja hindadega tutvumist otsustasin ühe töökoja kasuks. Esikapott, esitiivad, ninatükk ja esistanged värviti Automaalris Tallinnas. Nüüd, juba üle 1,5 aasta hiljem, seisab värv ikka ilusti peal. Tööga võib rahule jääda. Lõplik detailide paigaldus on minu poolt tehtud. Ega seal midagi väga keerulist polnud. Kogu see operatsioon nõudis lihtsalt kõvasti mängimist… Ikka kruvid kinni ja kruvid lahti, kuni iga osa teise suhtes omale sobivaima koha leidis. Kõige rohkem läks aega kapoti reguleerimisega.
Esitulede raamid.
Nende asjadega seoses tõusis esile väike probleem. Nimelt on ka raamides vahe sees kui võrrelda vanema ja uuema versiooni omi. Esiteks on erinevad lähitulede kinnitused. Teiseks istuvad vanad tuled natuke sügavamal kui uuemad. Kronsteinide kinnitused (jalad) on erineva pikkusega. Olin endale hankinud kaks vanema versiooni tulede kronsteini ja lootsin, et leian sinna ka kaks vanema tüübi lähituld. Ühtegi heas korras olevat ei leidunud. Tegelikult nägin ainult ühte paari ja need olid ka sellised, et kuku või pikali – kroompinnad roostes ja klaasid kraabitud ning katkised. Siis mõtlesin, et olgu, tellin uued vana tüübi täistuled. Need aga ei ole enam tootmises, ei paku neid Bosch ega ka Hella mitte. Saada on lähituled mis on kasutusel autodel e23 ’82–’86 ja e28 ’81-’87 (need on samad). Muuseas kaugtuledes pole nende mudelite puhul aastakäikude kaupa erinevusi sisse viidud, kaugtuled on samad alates ’77 kuni ’86.
Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas viia kokku uue tüübi tulede kronsteinid ja vana tüübi ninakonstruktsioon, eesmärgiga ära kasutada olemasolevad lähituled, mis jäid avarii tagajärjel terveks (kaugtuled sain lehekuulutusele helistades). Vanema ja uuema kronsteini erinevusi uurides selgus, et põhimõtteliselt saab teha uuemast kronsteinist väikeste muudatuste sisseviimisel vana ninaga sobiva detaili. See käib nii: puuri kinnituste neetimiskohad lahti, lõika kronsteini jalad mõnekümne millimeetri võrra lühemaks ja kinnita need kas neetide või kruvidega raami külge tagasi, samadesse kohtadesse kus need algselt olid. Selle protseduuri abil õnnestus ära kasutada auto enda lähituled. Lõpptulemus on vaatamata väiksele isetegevusele korralik.
Esistange.
See asi oli samuti üks probleemsetest ja natuke peavalu tekitanud asjadest. Korralik esistange on täielik haruldus. Üks on ühtepidi kõver, teine teistpidi. Lisaks oli mul vaja leida selline kaitseraud mis sobiks kokku auto vana ninaga. Vanal ja uuel ninal on iluvõredel konstruktsiooniline erinevus sees. Vana nina on järsem, tuled istuvad sügavamal. Uuel ninal on esiosa veidi väiksema nurga all (peaaegu nagu e28-l) ja tuled eespool. Uuel ja vanal kaitseraual on samuti väike vahe sees. Vana esistange pealmine värvitud plekkdetail on sirge ja samas tasapinnas kroomosaga, uuel on see osa tehtud iluvõredeni tõusvana ehk tõuseb kõrgemale kui kroomosa. Alumine plastikust spoiler on erinev. Kroomosa, keskmised plastikliistud ja alumine raam on universaalsed. Lühidalt öeldes lõpuks õnnestus hankida mõlemad esistanged. Kahe peale kombineerisin need kokku selliselt, et lõpptulemus sobiks autole. Kasutatud on uuema esistange (’82-’86) alumist plastikust originaalspoilerit, kroomosad ja raam on samuti uuema tüübi omad (mis on tegelikult ühesugused mõlemal), ülemine värvitud plekk on aga vanema tüübi esikaitseraua küljest pärit. Sellisena sobib see vanema tüübi ninaga ja uuema tüübi autoga kokku ilma mingite probleemideta.
Juhiiste.
Materjali sain UM-ist. Istmekatte parandamiseks ja tegija leidmiseks uurisin 5 – 6 võimalikku firmat või tegijat läbi. Parima hinnapakkumise tegi Teping. Istme võtsin välja, eemaldasin seljatoe istme küljest ning viisingi mainitud firmasse tegemisele. Kella üheteistkümne-ajal hommikul viisin seljatoe ära, samal päeval nelja-ajal oli asi juba käes ning võis ilusa terve esiistme oma autosse tagasi panna.
Kapoti mürasummutus.
Jällegi tellitud UM-ist originaalosa. Tegelikult oleks võinud selle asja taastada lihtsalt vajalikud detailid sarnasest materjalist välja lõigates (seda materjali ikka liigub) kuid kõiki poolt ja vastuargumente ning riske hinnates leidsin, et tulemus ei hakka vastama minu poolt soovitule. Ma ei ole nugade ja kääridega väga osav ja pole mõtet auto üldpilti ära rikkuda nüsitud servadega vahtkummiga. Kui soovid korralikku tulemust siis tehase osa vastu ei saa. Ja tegelikult on see väljaminek ainult ühekordne, endale tehes on küsimus „kas see ära tasub“ niikuinii üleliigne. Kui plaanis autoga paarkümmend aastat veel sõita siis miks ei tasu?
Vahtkummist detailidel endil on tagaküljel liimikiht olemas. Selle peale üksinda ma siiski lootma ei jäänud. Otsustasin leida mingi hea liimi mis aitaks kattel seal kauem vastu pidada, Tingimused kapoti all on ju äärmuslikud: niiskus, kuumus, külm, vesi jne. teevad oma töö. Seega oli vaja nimetatud detailid kinnitada võimalikult tihedalt ja kindlalt. Käisin kõikvõimalikud ehitusmaterjalide poed läbi ja uurisin pakutavad tooted kõik hoolikalt läbi. Väga palju oli väga ilusate nimedega liimituubikesi, üks väiksem kui teine (ja mida väiksem seda kallim loomulikult). Kasutamisjuhendeid lugedes selgus, et mõni paarigrammine tuub oleks isegi oma otstarbelt sobinud kuid jah... Ühesõnaga - jõudsin koju 2 tuubi Momendiga. Hind oli mõistlik, kogus silma järgi sobiv. Lugedes tuubi tagakülge näeme muuhulgas järgmist teksti: Kraftkleber. Usaldusväärne kontaktliim. Liimib puitu, metalli, kummi, nahka, vilti… ja paljusid teisi materjale. Ühendused on veekindlad, kõrget temperatuuri taluvad, elastsed. See tähendab, et on täidetud kõik nõutavad tingimused!
Üks põhilisi asju millega peaks kapoti alla mürasummutust kleepides arvestama, oleks see, et pind oleks puhas, kuiv, õli ja mustusevaba. Tihti üritatakse kapoti all leiduvaid mürasummutusotstarbelisi katteid/kummidetaile liimida ilma eelnevalt pinda puhastamata. Tulemus on see, et esiteks ei jää asjad ikkagi kinni või teiseks jäävad kinni aga mõne päeva või nädala pärast lipendavad need nagu tallesabad. Ise puhastasin kapoti värvitud pinna, kuhu pidi kinnituma vahtkumm, lahustiga nimega „Sinol“. Liimi kandsin mõlemale pinnale – nii kapotialusele kui ka vahtkummile. Liimimisel jälgida kasutusjuhendit ja käituda vastavalt sellele.
Mida siia võiks veel lisada. Ütleks veel seda, et kõik detailid mis on autole kunagi enne auto tehasest tulekut paigaldatud, on sinna paigaldatud mingi kindla eesmärgiga. Nii ka mürasummutusdetailid. Ka kõige pisemal kummitükil võib olla suur ülesanne täita. Paljudest pisiasjadest sünnib terviklik, toimiv lahendus.
Sõitsin mitmeid kuid nii, et seesama poroloonkate puudus kapoti siseküljelt. Ega ma ei saa öelda, et müratase autos kõrge oli, ei midagi sellist. Vana seitsmesajane on suurepärase müraisolatsiooniga, tegemist ju omaaegse eliitmasinaga. Kui aga kate kleebitud, tee mis tahad – no läks vaiksemaks, kõrvaga oli täiesti kuulda kuidas detsibellid autosalongist (aga ka väljast) kadusid.
Samamoodi toimib iga viimane kui üks selle otstarbega detail. Isegi pakiruumis olevad vildid ja vaibad annavad oma panuse, rääkimata uste sees olevatest, põrandal olevatest, mootori vaheseinal olevatest katetest. Kõik on vajalikud.
Lisan siia teadmiseks e23-le kapoti alla sobivate mürakatete BMW koodid: 51 48 1 852 355; 51 48 1 852 353; 51 48 1 852 354.
/...jätkub.../
Miks on lai vahe.. ma olen näinud erinevatel autodel erineva laiusega vahesid ninatüki ja kapoti vahel. Ilmselt on tegemist sellega, et vaja veidike reguleerida (asi ei ole päris lõplikult valmis, alati saab midagi paremaks teha) või siis nii istub vana tüübi nina uue tüübi autole.
Siin aga paar sõna täpsemalt mis ja kuidas:
Nüüd oli vaja masin käima saada. See käimasaamine ei läinud alguses kõige libedamalt. Eelmise omaniku jutust jäi küll mulje, et oleks piisanud aku pealepanekust aga mulje võib olla petlik.. Enne kui midagi edasi teha oli vaja tuvastada käivitamist takistavad puudujäägid auto komplektsuses. Kõigepealt mehhaanilised asjad – veepump oli kinni kiilunud, selle tellisin Taketist. Uus veepump küljes, rihmad peal, generaator kinnitatud tuli välja uus üllatus: puudub jahutusventilaator! Kuidas see asi alguses kahesilmavahele jäi ei tea… Mis veel… Ostsin uued küünlad, komplekti küünlajuhtmeid, generaatori „tableti“. Vanadest küünaldest oli järgi vaid 2 tükki, küünlajuhtmed olid vigastatud, „tablett“ oli täiesti kadunud. Lehekuulutuse peale leidsin puuduvad kaugtuled, jahutusventilaatori, kasutatud kuid korraliku rooli.
Töökäigus selgus veel puudujääke. Salongiventilaator ei töötanud, soojendussüsteemil puudus võimalus reguleerida külma ja sooja ehk ka see lüliti oli samuti kuskil jalad alla saanud. Need kõik asjad oli vaja leida. Siis kui enam-vähem kõik asjad küljes, juhtmed paika veetud, tuled ajutiselt külge pandud, lülitid hoovad paigaldatud ja lõpuks ka aku lisatud ning esimest korda süüdet keerates… oli kosta ainult vaikust
Et siis nii palju sellest „pane aku külge, keevita nina ära ja sõida“. Eks seda võis arvata, kui ausalt rääkida.Armatuur ja salongividinad.
Kas ma seda juba mainisin, et armatuur vajas väljavahetamist? See selleks aga veel puudus autost kindalaegas, puruks oli rooli all olev kate, kõveraks olid väänatud esiakna kõrval olevad aknapostide katted (teadmiseks: neid ei saa enne kätte kui kogu ülemine liisturing, päiksesirmid ja seesama laekate, kuhu käivad need sirmid külge ja kus asub katuseluugi mehhanism all, on eemaldatud)… puudu oli lüliteid (neidsamu lüliteid mis juhivad soojendussüsteemi). Rooli all olevat katet oli üritatud remontida klambripüstoliga. See oli nimelt kolmeks tükiks murdunud ja need tükid olid ühendatud omavahel… klambripüstoliga! Korraliku detaili leidsin lehekuulutuse peale. Muuseas see rooli all olev kate on tuledenivoo regulaatoriga versioon. Neid eriti palju liikumas ei ole seega jällegi väikestviisi vedamine, et juhuslikult ühel inimesel see kuskil kolikambris vedelemas oli. Siis kui auto minu kätte sattus oli armatuur ja kõik seal all näha olev lahti kistud, juhtmed ühendamata, ahi laiali ning osa juppe täiesti kadunud… seega minule jäi puuduvate osade leidmise rõõm ja vajalike osade õigele kohale tagasipanek, juhtmete ühendamine. Iseenesest oli tegemist igati hariva tegevusega. Kuni selle hetkeni pidasin ma BMW-d äärmiselt keeruliseks ja salapäraseks masinaks kuhu ise ei julge kallale minna. Tänase seisuga mul sellist hirmu ei ole. Kui sa teed endale selgeks kuidas üks osa teise külge käib ja millises järjekorras tuleb need lahti võtta ja millises järjekorras käib kokkupanek, siis läheb kõik nagu lepase reega! Asjad on üksteisega seotud väga loogiliselt, üks asi viib teiseni. Küsimus on ainult pealehakkamises ja tahtmises üks või teine asi korralikult endale selgeks teha. On vaja natuke aega, kannatust ja tehnilist taipu, see on kõik.
Kes kunagi kavatseb oma e23-l salongisoojendusradiaatorit vahetada siis seda saab teha kahel viisil: võtta lahti keskmine konsool (käsipiduri juures olev korpus, käigukangi juures olev detail), võtta ära rooli all olev kate, rookida välja makk, ühendada lahti kliimaseadme juhtpaneel ja üritada siis koukida välja salongiradiaator. Sellisel viisil olen kunagi ühe radiaatori ära vahetanud kuna olemasoleva informatsiooni põhjal oli see kõige lihtsam lahendus. Tegelikkuses on aga nii, et kui sa kõik need asjad oled juba lahti võtnud (ja need on vaja igal juhul ära võtta) siis ei ole kuigi keeruline eemaldada 4 mutrikest mis hoiavad kinni armatuuri. Need on küll ehk natuke kavalates kohtades kuid armatuuri alt väikse pikendusega mutrivõtmega pääseb neile ilusasti ligi. Ja saab ka selle kõige keerulisema asja kätte misläbi on tunduvalt rohkem ruumi selle sama salongiradiaatori ümber tegutsemiseks. Algselt pabistasin natuke selle pärast, et kui ma seal mõne juhtmekimbu või pistikud segamini ajan täiesti juhuslikult kokkupaneku käigus aga… seda pole vaja karta. Armatuuri all on lihtsalt üks tagasihoidlik juhtmekimp ja iga juhe läheb täpselt sinna kuhu ta minema peab. Loomulikult võib kõik pistikud ja juhtmed ära märgistada nende lahtivõtmise käigus.
Roolivõimu voolik 16x22.
See nimetatud voolikuke lekkis. Lasi teine läbi nii ülevalt reservuaari juurest kui ka alt (kus see kinnitub roolivõimu pumba külge). Oleks ju võinud üritada narmendavat ja pragunevat voolikut veel kõvemini kinni pingutada aga mõtlesin, et parem lahendus on hoopis leida korralik uus lõdvik.
Kui sa arvad, et sa astud esimesse ettejuhtuvasse autovaruosade müügiga tegelevasse poodi ja ostad selle siis mitte päris nii lihtsalt see ei käi. Paar autoosade kauplust saatsid mind kohe minema, „ ei ole ja ei saagi olema“. Nojah, tore. Ei oleks arvanud, et ühe kummivooliku leidmine nii keeruline saab olema. Tuli välja, et 16x22 kummivoolik on täielik defitsiit.
Otsustasin veel proovida ühe väga tuntud ja väga laia skaalaga autotootja (tootevalikus on sõiduautod, pakibussid, raskeveokid) varuosade müügikohast, mis lubas, et neil on kõike, kaasa arvatud hüdraulikavoolikud ning kõikvõimalikud kummivoolikud.
Esimene katse: Astun mina sisse ja küsin: vabandage, aga „kas teil on juhuslikult sellist… õli- ja väikest survet taluvat kummivoolikut mõõdus 16x22“. „ Mis autole?“ Mina vastu, et“ vana seitsmesajane BMW“. „ Ei. BMW-le meil seda osa ei ole“.
Teine katse. Ma sain aru, et müügimees ei olnud minust täielikult aru saanud ja pean oma probleemi lähemalt selgitama. Ma siis üritasin selgitada, et mul oleks vaja kummivoolikut. See peaks olema mõõdus 16x22. See peaks olema mõeldud hüdraulikasüsteemide jaoks, s.t. taluma veidi õli ja survet. Teil on tootevalikus väga palju masinaid mis kasutavad väga mitmes mõõdus hüdraulikavoolikuid. See ei pea olema tõesti mingi BMW kirjaga või midagi sarnast. Piisab, et tingimused vastavad, s.t. see oleks 16x22. Ja kummist! Küll ma siis ise vaatan kas sobib või mitte. On näha, et müügimees mõtleb! Pika mõtlemise peale küsib.. „ Aga.. mis auto teil on?“ Mina vastu, et „vana seitsmesajane BMW“. Vastus: „BMW-le meil seda osa ei ole“.
Saate aru – BMW-le tal seda osa ei ole… järelikult teistele on!
Kuna vana BMW jaoks osade otsimine pole kõige lihtsam tegevus ja selle läbi olen ma aastate jooksul saanud aru, et eesmärgini viib vaid sihikindel tegevus siis otsustasin mitte alla anda. Eriti kui on lootust, et osa ikkagi on olemas, kuigi mitte BMW-le.Kolmas katse. Ütlen mina.. teate.. mind ei huvita kas see on Sierra, Transiti, BMW või olgu kasvõi traktori kummivoolik. Palun kui teil on olemas 16x22 kummivoolikut, millist iganes, palun tooge seda mulle üks meeter ja ma ostan selle ära, jätke see minu mureks kas see sobib või mitte. Te ju ütlete, et teil seda BMW jaoks ei ole aga teil ju siis on seda mingi muu margi jaoks. Müüge siis seda mulle, palun
Palun? Mis on vastus sellele küsimusele? Klõbistatakse natuke arvutis ja tuleb välja, et neil tegelikult seda voolikut ei ole. Mittemingisugust sellist voolikut mis oleks mõõdus 16x22 ja mis oleks kummist – neil seda ei ole. Lihtsalt ei ole. Mitte BMW jaoks ei ole vaid üleüldse neil seda ei ole
Vaata sellest oleks võinud kohe alustada. Öelnud kohe, et ei ole ja korras. Aga ei, 20 minutit vaidle ja raiska aega. Minus tekitab see veidike imelikke mõtteid... veoautod, pakibussid, traktorid…väga lai tootevalik… kõik sinu autole ja masinale… ja sellist lihtsat asja ei ole. No kui poisid kavatsevad nii äri teha siis palun väga.
Miks mul on selline tunne, et nendele müügivendadele kuluks üks korralik arenguvestlus ära? Peaks rääkima kes on kliendid, kuidas firmale on kõige tähtsam rahulolevad kliendid, kuidas on väga tähtis leida klientidega koostöös parimaid lahendusi, et ikka läheks paremaks ja paremaks, ikka koostöös klientidega. Kui ma oleks selle firma omanik siis ma kaaluksin seda varianti väga tõsiselt, ma mõtlen arenguvestluse korraldamist...
Kogu sellest jamast kopp ees, seadsin sammud UM-i poole teele. Küsisin voolikut. Kummist. 16x22. Vaadati arvutist. Koha peal ei ole. Saab. Kümne päeva pärast on olemas.
Loomulikult tellisin ära ja kümne päeva pärast oligi voolik päriselt olemas, kauaotsitud 16x22. Muretsesin ka 2 klambrit ja panin uue vooliku külge, õhutasin õlisüsteemi ära ja kõik sai korda. Ei mingeid lekkeid ega inetuid laike õlipumba all maapinnal. Muuseas ühest meetrist voolikust peaks saama 2 poolemeetrist voolikut. See tähendab ühes meetris on kahe auto jagu materjali. Seega kui teil on tuttav, kellel samasugune auto siis saab teise poole riskide hajutamise ja kulude kokkuhoiu huvides näiteks sõbrale müüa.Masin.
Täpsema uurimise käigus selgus, et mis käima ei lähe see ei lähe. Kõik mis endal pähe tuli, sai ära proovitud, tulemusteta. Positiivse asjana võib mainida, et tuled põlesid – kaugtuled, lähituled, gabariidid, tagatuled, udutuled. Algselt kapoti all olevat juhtmesalatit vaadates ei olnud päris kindel kas kõik ikka toimib nii nagu peab. Ega kõik ei toiminudki. Puudusid ühe poole suunatuled s.t. need ei vilkunud, signaali ei olnud – ühesõnaga väga olulised asjad jällegi mis ei töötanud.. ja lõpetuseks muidugi see, et auto ei käivitunud. Oli vaja pöörduda mõne kogenuma inimese poole. Mis muud kui auto sleppi ja remondimehe poole teele. Remondimees tuvastas mõne päevaga vead. Midagi väga keerulist seal ei olnud. Kütusepump oli õhtal. See oligi see põhiline kurja juur mis takistas masina käivitumist. BMW sissepritsesüsteem vajab käivitumiseks piisavalt suurt kütuse survet ja kui see on väiksem ettenähtust siis süsteem lihtsalt… ei käivitu. Lisaks leiti sealt mõningaid vigu elektrisüsteemis tänu millele suunatuled ja signaal ei töötanud. Need saadi tööle pärast mõningast nokitsemist.
Igatahes meeldiv oli paar kuud pärast masina hankimist kuulda mootorit kapoti all töötamas. Hääl oli korralik, nagu 3,2 liitrisele kohane, ilus võimas mühin
Mingeid üleliigseid hääli mootorist ei kostnud. Summuti tundus samuti korralik. Viimasel pütil oli väike defekt kuid see sai korda koduste vahenditega väga edukalt. Ka esimest korda sõites midagi häirivat ei ilmnenud. Roolil mingit lõtku ei olnud, pidurid töötasid, automaatkäigukast vahetas käike ja toimis nagu peab. Muidugi asju mida järgmisena ette võtta oli mitmeid: õli vahetada, õlifilter vahetada, kütusefilter vahetada, uus jahutusvedelik panna, uus õhufilter… Ahjaa mis veel selgus esimese sõidu käigus: loomulikult ei läinud auto soojaks. Temperatuurinäidik seisis kindlalt kogu aeg sinise peal. See tähendab, et vaja oli ka uut termostaati. Ma ei saa aru kuidas sellega enne näiteks talvisel ajal sõideti. Tulevikust rääkides - pikemas plaanis võiks üle vaadata esi- ja tagasilla puksid ja hoovad kuid momendil peaks kõik asjad olema nii-öelda normi piires.Masin sõidukorras ja suuremad vead eemaldatud, oligi aeg hakata mõtlema nina korrastamise peale. Varem valmis otsitud plekid läksid kõik käiku. Ostetud olid: esikapott (vana tüübi oma ehk kuni ’82 sügiseni tootmises olnud detail, korralikku uue tüübi oma ei leidnud), esitiivad on uue tüübi omad (alates sügis ’82), ninatükk on vana tüübi oma (kuni sügis ’82), esistange küljes olev värvitud plekkdetail on samuti vana tüübi kaitseraualt ehk kuni sügiseni ’82 tootmises olnud pealt pärit. Need pidin külge sobitama ja vaatama kuidas asjad oma kohale istuvad. Suuremaid probleeme ei esinenud. Avarii tundus suhteliselt õnnelik laks olema. Autole eluliselt tähtsad komponendid ei olnud kapitaalselt viga saanud, löögi võttis vastu nina kuid nii õnnelikult, et sillad, mootor ja käigukast pääsesid lihtsalt ehmatusega. Ninakonstruktsioon oli tugeva hävitustöö läbi käinud kuid midagi üle mõistuse olevat ei leidunud. Lasin töökojas üle keevitada.
Mis veel… näiteks serv kuhu kinnitub parem esitiib vajas taastamist ja uuesti üles ehitamist. Selle kallal oli roosteuss aastate jooksul aeg-ajalt käinud väikest einet võtmas. Õnneks polnud ta väga aktiivne olnud (või ei hakanud hammas nii peale nagu ta oleks tahtnud) seega oli kõik taastatav.
Üleüldiselt auto metallkonstruktsioonidest rääkides: suurem osa metallist oli heas korras ja tugev, sõlmed korralikud. See auto on veel tehtud ajal mil kasutati piisavas koguses rauda, plekid, talad, konstruktsioonid on piisava varuga, et oleks võimalik vajadusel keevitada, sirgeks tõmmata, taastada jne.
Pärast plekkdetailide külgesobitamist (veendudes, et need sobivad) sai osad uuesti lahti võetud, korralikult puhtaks pestud ning toimetatud maalritöökotta. Ise värvida ei oska… või ütleme - puuduvad tingimused kus saaks kätt harjutada seega jäi see töö asjatundjatele meestele. Töökodasid ja firmasid on palju kes värvimisteenust pakuvad. Sai veidike turul uuringut tehtud. Pärast mitmete firmade tingimuste- ja hindadega tutvumist otsustasin ühe töökoja kasuks. Esikapott, esitiivad, ninatükk ja esistanged värviti Automaalris Tallinnas. Nüüd, juba üle 1,5 aasta hiljem, seisab värv ikka ilusti peal. Tööga võib rahule jääda. Lõplik detailide paigaldus on minu poolt tehtud. Ega seal midagi väga keerulist polnud. Kogu see operatsioon nõudis lihtsalt kõvasti mängimist… Ikka kruvid kinni ja kruvid lahti, kuni iga osa teise suhtes omale sobivaima koha leidis. Kõige rohkem läks aega kapoti reguleerimisega.
Esitulede raamid.
Nende asjadega seoses tõusis esile väike probleem. Nimelt on ka raamides vahe sees kui võrrelda vanema ja uuema versiooni omi. Esiteks on erinevad lähitulede kinnitused. Teiseks istuvad vanad tuled natuke sügavamal kui uuemad. Kronsteinide kinnitused (jalad) on erineva pikkusega. Olin endale hankinud kaks vanema versiooni tulede kronsteini ja lootsin, et leian sinna ka kaks vanema tüübi lähituld. Ühtegi heas korras olevat ei leidunud. Tegelikult nägin ainult ühte paari ja need olid ka sellised, et kuku või pikali – kroompinnad roostes ja klaasid kraabitud ning katkised. Siis mõtlesin, et olgu, tellin uued vana tüübi täistuled. Need aga ei ole enam tootmises, ei paku neid Bosch ega ka Hella mitte. Saada on lähituled mis on kasutusel autodel e23 ’82–’86 ja e28 ’81-’87 (need on samad). Muuseas kaugtuledes pole nende mudelite puhul aastakäikude kaupa erinevusi sisse viidud, kaugtuled on samad alates ’77 kuni ’86.
Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas viia kokku uue tüübi tulede kronsteinid ja vana tüübi ninakonstruktsioon, eesmärgiga ära kasutada olemasolevad lähituled, mis jäid avarii tagajärjel terveks (kaugtuled sain lehekuulutusele helistades). Vanema ja uuema kronsteini erinevusi uurides selgus, et põhimõtteliselt saab teha uuemast kronsteinist väikeste muudatuste sisseviimisel vana ninaga sobiva detaili. See käib nii: puuri kinnituste neetimiskohad lahti, lõika kronsteini jalad mõnekümne millimeetri võrra lühemaks ja kinnita need kas neetide või kruvidega raami külge tagasi, samadesse kohtadesse kus need algselt olid. Selle protseduuri abil õnnestus ära kasutada auto enda lähituled. Lõpptulemus on vaatamata väiksele isetegevusele korralik.
Esistange.
See asi oli samuti üks probleemsetest ja natuke peavalu tekitanud asjadest. Korralik esistange on täielik haruldus. Üks on ühtepidi kõver, teine teistpidi. Lisaks oli mul vaja leida selline kaitseraud mis sobiks kokku auto vana ninaga. Vanal ja uuel ninal on iluvõredel konstruktsiooniline erinevus sees. Vana nina on järsem, tuled istuvad sügavamal. Uuel ninal on esiosa veidi väiksema nurga all (peaaegu nagu e28-l) ja tuled eespool. Uuel ja vanal kaitseraual on samuti väike vahe sees. Vana esistange pealmine värvitud plekkdetail on sirge ja samas tasapinnas kroomosaga, uuel on see osa tehtud iluvõredeni tõusvana ehk tõuseb kõrgemale kui kroomosa. Alumine plastikust spoiler on erinev. Kroomosa, keskmised plastikliistud ja alumine raam on universaalsed. Lühidalt öeldes lõpuks õnnestus hankida mõlemad esistanged. Kahe peale kombineerisin need kokku selliselt, et lõpptulemus sobiks autole. Kasutatud on uuema esistange (’82-’86) alumist plastikust originaalspoilerit, kroomosad ja raam on samuti uuema tüübi omad (mis on tegelikult ühesugused mõlemal), ülemine värvitud plekk on aga vanema tüübi esikaitseraua küljest pärit. Sellisena sobib see vanema tüübi ninaga ja uuema tüübi autoga kokku ilma mingite probleemideta.
Juhiiste.
Materjali sain UM-ist. Istmekatte parandamiseks ja tegija leidmiseks uurisin 5 – 6 võimalikku firmat või tegijat läbi. Parima hinnapakkumise tegi Teping. Istme võtsin välja, eemaldasin seljatoe istme küljest ning viisingi mainitud firmasse tegemisele. Kella üheteistkümne-ajal hommikul viisin seljatoe ära, samal päeval nelja-ajal oli asi juba käes ning võis ilusa terve esiistme oma autosse tagasi panna.
Kapoti mürasummutus.
Jällegi tellitud UM-ist originaalosa. Tegelikult oleks võinud selle asja taastada lihtsalt vajalikud detailid sarnasest materjalist välja lõigates (seda materjali ikka liigub) kuid kõiki poolt ja vastuargumente ning riske hinnates leidsin, et tulemus ei hakka vastama minu poolt soovitule. Ma ei ole nugade ja kääridega väga osav ja pole mõtet auto üldpilti ära rikkuda nüsitud servadega vahtkummiga. Kui soovid korralikku tulemust siis tehase osa vastu ei saa. Ja tegelikult on see väljaminek ainult ühekordne, endale tehes on küsimus „kas see ära tasub“ niikuinii üleliigne. Kui plaanis autoga paarkümmend aastat veel sõita siis miks ei tasu?
Vahtkummist detailidel endil on tagaküljel liimikiht olemas. Selle peale üksinda ma siiski lootma ei jäänud. Otsustasin leida mingi hea liimi mis aitaks kattel seal kauem vastu pidada, Tingimused kapoti all on ju äärmuslikud: niiskus, kuumus, külm, vesi jne. teevad oma töö. Seega oli vaja nimetatud detailid kinnitada võimalikult tihedalt ja kindlalt. Käisin kõikvõimalikud ehitusmaterjalide poed läbi ja uurisin pakutavad tooted kõik hoolikalt läbi. Väga palju oli väga ilusate nimedega liimituubikesi, üks väiksem kui teine (ja mida väiksem seda kallim loomulikult). Kasutamisjuhendeid lugedes selgus, et mõni paarigrammine tuub oleks isegi oma otstarbelt sobinud kuid jah... Ühesõnaga - jõudsin koju 2 tuubi Momendiga. Hind oli mõistlik, kogus silma järgi sobiv. Lugedes tuubi tagakülge näeme muuhulgas järgmist teksti: Kraftkleber. Usaldusväärne kontaktliim. Liimib puitu, metalli, kummi, nahka, vilti… ja paljusid teisi materjale. Ühendused on veekindlad, kõrget temperatuuri taluvad, elastsed. See tähendab, et on täidetud kõik nõutavad tingimused!
Üks põhilisi asju millega peaks kapoti alla mürasummutust kleepides arvestama, oleks see, et pind oleks puhas, kuiv, õli ja mustusevaba. Tihti üritatakse kapoti all leiduvaid mürasummutusotstarbelisi katteid/kummidetaile liimida ilma eelnevalt pinda puhastamata. Tulemus on see, et esiteks ei jää asjad ikkagi kinni või teiseks jäävad kinni aga mõne päeva või nädala pärast lipendavad need nagu tallesabad. Ise puhastasin kapoti värvitud pinna, kuhu pidi kinnituma vahtkumm, lahustiga nimega „Sinol“. Liimi kandsin mõlemale pinnale – nii kapotialusele kui ka vahtkummile. Liimimisel jälgida kasutusjuhendit ja käituda vastavalt sellele.
Mida siia võiks veel lisada. Ütleks veel seda, et kõik detailid mis on autole kunagi enne auto tehasest tulekut paigaldatud, on sinna paigaldatud mingi kindla eesmärgiga. Nii ka mürasummutusdetailid. Ka kõige pisemal kummitükil võib olla suur ülesanne täita. Paljudest pisiasjadest sünnib terviklik, toimiv lahendus.
Sõitsin mitmeid kuid nii, et seesama poroloonkate puudus kapoti siseküljelt. Ega ma ei saa öelda, et müratase autos kõrge oli, ei midagi sellist. Vana seitsmesajane on suurepärase müraisolatsiooniga, tegemist ju omaaegse eliitmasinaga. Kui aga kate kleebitud, tee mis tahad – no läks vaiksemaks, kõrvaga oli täiesti kuulda kuidas detsibellid autosalongist (aga ka väljast) kadusid.
Samamoodi toimib iga viimane kui üks selle otstarbega detail. Isegi pakiruumis olevad vildid ja vaibad annavad oma panuse, rääkimata uste sees olevatest, põrandal olevatest, mootori vaheseinal olevatest katetest. Kõik on vajalikud.
Lisan siia teadmiseks e23-le kapoti alla sobivate mürakatete BMW koodid: 51 48 1 852 355; 51 48 1 852 353; 51 48 1 852 354.
/...jätkub.../
Viimati muutis Jaan, 21 Veebr 2005 18:49, muudetud 3 korda kokku.
Mis sellesse piirkonda puutub, kus esitiib kere külge kinnitub, siis äkki on see üks roosteussi lemmikkoht? Hmmm... Üldistada siiski ei tahaks. Kõik oleneb sellest kuidas autot hoitud ja kus see liikvel on olnud.
Üldiselt on e23 kere tugev ja pikaealiseks kasutamiseks mõeldud. Minu andmetel anti facelifti-järgsele e23-e kerele tehasest tulles 6 aastane garantii. Kaheksakümnendate alguses ja keskel midagi erakodset. Pakun välja, et teine sellise garantii andja oli ehk veel Mercedes.
Kui me vaatame kalendrisse siis praeguseks on see kuueaastane garantii pea kolmekordselt läbi! Kui kuskil midagi roostes ja läbi, eks siis tuleb korda teha ja läheb järgmisele ringile, pole midagi. Seal ees nina juures on piisavalt palju tugevat pinda, et saab uue kinnitusserva ehitada.
Arvan samas, et seal peab olema midagi juhtunud, kas on olnud väike avarii või midagi, mis on protsessi vallandanud. Ega roosteussile pole palju vaja. Piisab juba sellest kui kuskil on mingi täke ja ronib teine kohe sisse ja kukub närima. Teinekord teevad inimesed selle töö talle lihtsalt kergemaks. Hainina pole aga sellele vaatamata kerge saak ühelegi roosteussile.
Üldiselt on e23 kere tugev ja pikaealiseks kasutamiseks mõeldud. Minu andmetel anti facelifti-järgsele e23-e kerele tehasest tulles 6 aastane garantii. Kaheksakümnendate alguses ja keskel midagi erakodset. Pakun välja, et teine sellise garantii andja oli ehk veel Mercedes.
Kui me vaatame kalendrisse siis praeguseks on see kuueaastane garantii pea kolmekordselt läbi! Kui kuskil midagi roostes ja läbi, eks siis tuleb korda teha ja läheb järgmisele ringile, pole midagi. Seal ees nina juures on piisavalt palju tugevat pinda, et saab uue kinnitusserva ehitada.
Arvan samas, et seal peab olema midagi juhtunud, kas on olnud väike avarii või midagi, mis on protsessi vallandanud. Ega roosteussile pole palju vaja. Piisab juba sellest kui kuskil on mingi täke ja ronib teine kohe sisse ja kukub närima. Teinekord teevad inimesed selle töö talle lihtsalt kergemaks. Hainina pole aga sellele vaatamata kerge saak ühelegi roosteussile.
missioon, visioon, strateegilised jõud jne.
Minult on palju kordi küsitud, et „miks sa ikka nii vana autoga jändad?“. Selle peale küsiks aga… millega ma veel „jändama“ peaksin? See kui keegi oma aega ühe vana autoga tegelemisega sisustab, ei tohiks ju kellelegi halba teha? Lisaks veel seda, et kui keegi on endale vana auto - või kaks – hankinud, see ei ole tänapäeval tõesti midagi erilist. Need ei maksa tegelikult palju. Sa pead lihtsalt natuke ringi vaatama ja otsima endale sobiva eksemplari. Paljud inimesed kes seda küsinud on - nende inimeste igakuine liisingumakse oma uuema auto eest on suurem kui üks vana (kuid sõitev) bmw üldse maksta võiks. Küsimus on selles, mida keegi eelistab. Küsimus on prioriteetides, nagu tänapäeval öeldakse.
Mis mulle meeldib – vanad bmw-d on väga isikupärased. Need on omal ajal hästi, läbimõeldult tehtud. Oli ju neid autosid luues inseneridel üks mõte – teha võimaluste piires parim mis võimalik. Ma ütleks, et omas klassis puuduvad bmw-l konkurendid. Inimesed on olnud asja juures tõesti südamega. Igas detailis leiad sa midagi erilist. On vaja lihtsalt natuke süveneda, vaadata kuidas asjad on tehtud, mis materjale on kasutatud jne. Kui keegi on oma auto kunagi lahti võtnud siis näiteks istmetele on tihti lisatud väiksed lipikud milledest selgub muuhulgas valmistajapoolne tootekood, koht, kus asi on valmistatud, kuupäev, aasta… mõnel lipikul on allkiri inimese poolt kes on selle konkreetse detaili kvaliteeti kontrollinud ning lubanud toote edasi autole komplekteerimiseks… selliseid nüansse on huvitav teada. Igal detailil on oma ajalugu. See paneb sellised vanad autod „elama“. Minu silmis pole vahet kas auto on e12, e21, e23, e24 või e28 – nendes kõigis on olemas teatud iseloom. Kui ta sulle tänaval vastu sõidab siis ta vaatab sind teatud pilguga. Tal on oma nägu. Oma välimusega on nad küll tagasihoidlikud – tõepoolest – tegemist ei ole mingi Jaaguariga - kuid sellele vaatamata on need vägagi positiivsed tegelased. Seda ei saa öelda paljude kaasaegsete autode kohta. Sul ei ole võimalik varsti enam teha vahet kas sulle tuleb vastu SAAB, Opel, Pontiac või Ford, Toyota. Kõik uued on ühesugused. Mis on kurb. Juhul kui puuduvad ressursid uuema masina ostmiseks, võib leida vanade bmw-de hulgast igati taskukohase ja normaalses sõidukorras masina, mis teenib oma peremeest veel palju aastaid. Näiteks e28 on sellisele inimesele, kes soovib kvaliteeti mõistliku hinnaga - geniaalne masin. Seal on kõik omal kohal. Võimas mootor, madal kütusekulu, osad on kõik saadaval. Kui e23 puhul hoiab bmw paljude osade valmistamisõiguse endale (on ju see omaaegne lipulaev ning seda koheldakse ka praegu vastavalt) siis näiteks e28-le on saadaval väga palju asju – alates puksidest-laagritest kuni kere plekkdetailideni välja – ka b-osadena (mis ei ole paha kui mõelda remondikulude seisukohalt). Sai ka endale mõni aeg tagasi igapäevasõidukiks üks selline hangitud. Muidugi alati leidub inimesi kes millegagi rahul ei ole. Näiteks nüüd küsitakse sinult „aga mida sa kahega teed“? Ei... ega ma kahe autoga korraga tõesti ei sõida. Ikka kordamööda Muuseas tean isegi inimesi kellel on kodus 2 televiisorit 
Mõni aeg tagasi oleks selle eest kuuma tõrva tünni pistetud, siis sulgedega üle kallatud ning Raekoja-platsi teistele naeruks saadetud. Õnneks on nendest pimedatest ja süngetest aegadest mil nii tehti - juba palju aega möödas. Ehk mõni vanem inimene veel mäletab. Kuhu ma jäingi… kui sa töötad 8 tundi päevas, arvuti taga, siis tunnistame ausalt, see võib inimesele pikapeale üsnagi nüristavalt mõjuda. Isegi kui su töö sulle pidevalt väljakutseid esitab ja sa pead endast järjest rohkem andma. Seega on igati tore kell pool viis saata hiir nurka ja teha näpud veidi õliseks. Meeldiv on teha midagi oma kätega ja näha kuidas asjad arenevad. Ma arvan, et kui mul oleks rohkem ressursse... ei hakkaks ma neid mingi uue (uuema) masina peale raiskama. Elus on ju palju olulisemaid asju kui autod. Sa ei jõua iga naabrimehega võidu joosta. Alati on keegi kellel on veel uuem, veel kallim, veel parem, veel võimsam, veel ökonoomsem, veel läikivam jne. masin. Selle asemel, et kellegagi võidu joosta, peaks hoopis natuke mõtlema, kas selline tegevus ennast ära tasub. Ennast ei ole vaja petta. Olen näinud mitmeid inimesi kes on endale ühe paarkümmend aastat vana hainina muretsenud ja siis mõne aja pärast pettununa oma auto ära müünud või romulasse saatnud kuna see tahab liiga palju hoolitsemist. Aga samas ta on siis endale muretsenud "ainult" 10 aastat vana auto, mida aga tuleb remontida vähemalt sama palju kui seda eelmist. Ning samas sa näed kuidas ta vaatab tänaval järgi mõnele vanale e28-le... ja ütleb, et vaata, see oli masin Mis sa tast siis ära müüsid?
Igaüks peab leidma endale parima lahenduse, ise oma peaga mõeldes, oma huvisid ja võimalusi arvestades. Mõnikord õnnestub ühendada meeldiv kasuliku ehk vajalikuga. Kui rääkida lihtsalt uuema auto ostmisest siis mida uuem auto on seda rohkem ta laguneb ja seda vähem on seal asju millega ise hakkama võiks saada. On autoteenindusi, kuhu sa võid sõita näiteks oma viis aastat vana autoga, probleemide tekkimisel. Sinu probleemi üritatakse aga lahendada sellega, et soovitatakse sul pool autot uus osta. Ja üleüldse - „mis te siia tulete – see on ju nii vana juba, ostke parem uus“. Tule püha taevas appi! Mulle on samuti mõnes autoteeninduses öeldud, et mis sa sellise vana autoga siia tuled, osta uus. Raske küll kui sa pead autot remontides mutrivõtme kätte võtma. Uuemate masinate puhul on teada - 3 aastat vana ja telli parem uus
Nüüd ma valin kus oma autoga hoolduses käin. Kui võimalik ja mõistus peale hakkab teen ise. Kindlasti oleks meeldiv osta liisinguga ainult 5 – 10 aastat vana auto, ükskõik siis milline… aga mulle ei meeldiks käia ainult kindlas töökojas hoolduses ja maksta õli- ja rihmade vahetuse eest kord aastas 3000.- krooni - see on minu meelest lauslollus. Selle summa eest saab ühel vanal haininal nii mõndagi ära teha, ja me ei räägi siin õlivahetusest! Sama mõttetu on maksta 2x nii palju kaskot (igal aastal) + pangaintresse ning kujutada siis kõige selle ilusa juures ette, et sa nagu hoiad midagi veel kokku…? Muidugi kes leiavad, et see on neile parim lahendus siis mis mul sellest. Igaüks peab teadma mis talle parim on ning see on sügavalt igaühe oma isiklik asi, mida keegi teeb, küsimus ei ole selles. Ma mõtlen, et olen igati oma tehtud valikuga (valikutega) rahul. Tegevust jätkub! Alati leidub midagi, mida paremaks teha. Alati ei pea ju ootama kuni mingi asi su autol küljest lendab. Võib ju probleeme vaikselt ennetada. Kui see pole võimalik - näiteks hetkelisel ressursside puudusel – võib ju kuu aega jala käia ja siis edasi teha. Vana autoga peab olema lihtsalt natuke kannatlik. Pärast on ta aga sulle väga tänulik ja sõidab aastaid väga kenasti. Tore oleks osta vana auto kus ei ole vaja mitte midagi teha. Need on aga hoopis teises hinnaklassis – Mobile.de-st saab neid aeg-ajalt näha. Meie, kes me tegeleme kõikvõimalike haininadega, teame, et masinad mis on meile riiki sisse toodud, ei ole mitte parimate hulgast, pigem vastupidi… ja see on veel hästi öeldud. Kuid selles ei ole auto süüdi. Süüdi on ikka eelmised omanikud kes on kasutanud oma neljarattalist sõpra kui tarbeeset. Tarbeese ta ju ongi kuid… osa inimesi hoiavad asju, osa mitte. Kogu asi on suhtumises.
Juhul kui midagi ennetada pole siis järgmine teema millega tegeleda, oleks auto lisavarustuse täiendamine, kulunud salongidetailide korrastamine. Nagu ma kuskil varem mainisin – mul ei ole õnnestunud näha kümnekonna aasta jooksul mitte ühtegi täpselt ühesuguse varustusega vana viie- või seitsmesajast. See teebki asja minu jaoks põnevaks. Sa võid näha autot mis on tühi kui plank. Sa võid olla sellega täiesti rahul ja ei pea oma pead vaevama kas sul on elektriaken või on sul katuseluuk vändaga. Sul on lihtsalt esimene mainitud asi vändaga ja katuseluuki polegi, sellel lihtsal põhjusel. Need on tegelikult kõik pisiasjad. Peaks hoopis mõtlema mis on just sulle oluline. Kui sa arvad, et sul ei ole võimalik ilma elektrilise aknata elada siis võib selle hiljem alati lisada. Kuid see pole tõesti määrav näitaja kui ma autot ostan. Samas võid sa kuskil internetis asjahuviliste autodega tutvust tehes, jõuda sellise mõtteni, et sa pole veel pooli asjugi näinud, mis sinu autole kunagi tehasest oli võimalik peale tellida. Milline tänuväärne tööpõld inimesele, kes soovib midagi oma vana autoga ära teha!
Paar sõna osade hankimisest.
Rattalaagrid.
Ei saa mitte rääkimata jätta kuidas eelmisel suvel autole rattalaagreid hankisin. Ei oska tänase päevani öelda miks arvasin, et saan need... ühest firmast... mille nimi tegelikult pole oluline. Võib-olla olin kuskilt kuulunud, et sellenimeline firma tegeleb SKF-i laagritega… või siis lihtsalt toksisin internetti sisse otsingu nimetatud laagritootja nimega ja üheks võimalikuks kohaks kust seda laagrit osta, oligi mainitud asutus. Kõik tundus alguses väga ilus olema. Võtad asutuse kodulehe lahti ja loed muuhulgas järgnevat huvitavat informatsiooni: Firma see ja see. Loodud aastal 1993. Tööstusseadmete ja komponentide müügi- ja teenindusfirma. Koostööpartneriteks on oma ala juhtivad tööstusseadmete ja komponentide valmistajad (näiteks muuhulgas SKF). Siis on ära toodud suurimad kliendid, mis on väga kena. Lisaks loeme veel mis on antud firmale tähtis: Missioon: Luua koostöös klientide, meeskonna, tarnijate ja omanikega kõigile osapooltele suurimat võimalikku tulu. Visioon: Olla nõutuim koostööpartner Eesti tööstusettevõtetele. Strateegilised jõud: partnerlussuhted klientidega; kliendikesksed ja efektiivsed äriprotsessid; firma pikaajaline kasumlikkus; meeskonna vajadus areneda. Olles kõik selle vajaliku info läbi lugenud (ja kujutades juba ette, kuidas mu auto ilusate läikivate uute SKF-i laagritega mõne päeva pärast ringi sõidab) langeb kogu mu maailm pärast ühte telefonikõnet kokku. Mis tuleb välja? Kui nüüd viisakalt ennast väljendada siis müügimees kes oleks pidanud minuga kliendikeskset ja efektiivset äriprotsessi edendamist harrastama – teatab, et tema minu autole seda SKF-i laagrit müüa ei saa. Kuna nemad müüvad küll kõiki laagreid aga mitte neid laagreid mis autole lähevad. Oli teine isegi natuke pahane minu peale Et siis… mida…? Ma ju võtsin lahti kodulehe kus on kirjas strateegiline jõud ja arenevad töötajad ja kliendikesksus ja SKF-i laagrid..? 
Palun müüge mulle see laager, teil on ju kodulehel kirjas, et te neid müüte? Noh…teil ei ole ju kirjas, et „me müüme SKF-i tooteid välja arvatud autolaagrid“ või midagi sarnast. Ja üleüldse – mis tähtsust on sellel kuhu ma teatud parameetritega laagrit kasutan – kas ma panen selle laagri autole või hoopis mujale. Kui ma olen näiteks leiutanud spetsiaalse seadme mis paekivist teatud meetodil sealiha valmistab ning mis kasutab teatud mõõduga laagrit (mis on täiesti juhuslikult sobiv ka autole) - kas ma sellele seadmele (mis ei ole auto) näiteks saaksin selle laagri osta - ei jõua ma enam küsida kuna inimene on toru teises otsas väga konkreetne. Ei ole, ei saa. Mul isegi tekib selline küsimus kes on need kliendid kellele neid kõiki häid asju pakutakse. Kui kodulehel reklaamitakse välja teatud firma toodang siis vähemalt võiks natuke täpsustada, mis siis tegelikult saadaval on ja kellele. No see selleks. Ega see ei ole hädaldamisena mõeldud, lihtsalt näide kuidas tänapäeval asju aetakse. Pikaajalisest kasumlikkusest ma praegusel juhul küll rääkida ei saa sellise käitumise puhul. Korrektne info firma kodulehel võiks hoida kokku mõnegi teise inimese aega ja jätaks positiivse mulje.
Õnneks selgub, et neidsamu SKF-i laagreid pakub Mercantile-Group koostöös Autopartneriga ja hetkel oli Tallinnas isegi 2 tagumist laagrit olemas, üks ühes linna otsas, teine teises, aga ikkagi olemas. Nii et ilma ei jäänud. Autopartneriga suheldes olid kogemused igati positiivsed. Ühes kohas müügimees küsis isegi, et kas ma juhuslikult ei tööta mõnes firmas mis on nende partnerite nimekirjas (teises oskasin juba ise küsida), tema tahab nimelt mulle allahindlust selle nimetatud laagri pealt anda. Paljudel firmadel on olemas teatud nimekiri kus seisavad kirjas asutused kes võivad saada soodustusi – need on siis kliendid või partnerid. Allahindlus, mida sellisel juhul võimaldatakse on tavaliselt vahemikus 5 kuni 15%. Seda tasub alati uurida.
Kindalaegas.
E23 kindalaegas oli 2 aastat tagasi väga suur defitsiit. Paljudele numbritele helistades jõudsin järeldusele, et mida ei ole, seda ei ole. Paaril inimesel see siiski oli olemas kuid need olid kahjuks katki. See koht kuhu kinnitub hing – oli mõlemal juhul ära murdunud. Viimane lootus oli Männiku romula. Seadsin siis sammud autolammutusse ja küsin mina lahketelt töötajatelt koha peal – kas neil on mulle seda eelpool mainitud asja pakkuda. Esimene vastus oli negatiivne. Ei olevat sellist asja ammu nähtud. Üleüldse ei ole neil mõtet vanu seitsmesajaseid lammutamiseks võtta, see ei tasu lihtsalt ära. Hmmm… noh…. tasuvuse kohta ma ei tea midagi kuid ma teadsin kindlalt, et selles autolammutuses on vähemalt paar-kolm vana seitsmesajast läbi aegade osadeks müügis olnud. Kuna see asutus oli mu viimane lootus siis ei saanud kohe mitte kohe ära minna ja palusin luba omal käel natuke ringi vaadata. Et näidaku mulle aga koht kus igasuguseid salongividinaid hoitakse ja küll ma siis ütlen kas on või ei ole. Selle peale vastati, et nad teavad kohe kindlasti, et seda asja neil pole. On küll igasuguseid muid kindalaekaid – kolmesajaste pealt, viiesajaste (e34) pealt aga seda mida mina otsin - kindlasti mitte. Aga kui ma tahan siis võin vaatama minna. Lähen siis ja uurin asja omal käel. Sisenedes ühte teatud ruumi kus hoitakse kõikvõimalikke autovidinaid – märkan ma kuskil lae all ilusti ükshaaval naelte otsa paigutatud kindalaekaid rippumas. Üks neljast kindalaekast on kuidagi väga kahtlaselt otsitava välimusega! Kutsun siis töötaja ja küsin „ et aga mis asi see seal ripub?“ Ega siis pole enam pikka juttu! Selgitan nimelt, et see asi mis seal ripub, ei kuulu mitte e30-le ja ka mitte e34-le vaid see on vana ja hea vana seitsmesajase kindalaegas. Selle peale öeldakse, et kui see mulle sobib võin ma selle loomulikult saada Ainult on vaja minna lae alla ja see asi teiste vahelt kätte saada. See lõbu jäetakse mulle. Ja veel - kindalaegas maksvat 200.- krooni. See paneb küll veidike kukalt kratsima. Ma ei arvestanud nii soolase hinnaga... Olin ju mõni nädal varem saanud autole kasutatud kuid korraliku armatuuri vaid 100.- krooni eest, sinna juurde 50.- krooniga roolialuse katte - mis pealegi tuledenivoo regulaatoriga. Aga mis teha, see ainuke puuduv detail oli salongi terviklikkuse seisukohast oluline. Ronin siis lae alla ja kougin selle asjanduse naela otsast ära ja mis tuleb välja? Välja tuleb see, et kindalaekasse on teinud pesa mingid linnud! Tõenäoliselt oli tegemist mingite noorte varblastega aga selles küsimuses ei ole ma väga pädev. Isegi vaatamata sellele, et teen vahet pardil, varblasel, rästal ja tuvil. Kõik need lae all olevad autodetailid – osa riiulil – osa naela otsas rippumas – olid jällegi paksu tolmukorra all ning nagu näha võis – polnud keegi nende vastu aastaid huvi tundnud. Ega ei jäänudki muud üle kui pesa ettevaatlikult teise rippuvasse kindalaekasse toimetada ja kolmele noorele varblasele uus kodu leida Selleks sai e34 kindalaegas. Mõni aeg hiljem võis näha mingit suuremat tiivulist lae all tiirlemas. Loodetavasti jäid sulelised oma moodsa uue koduga rahule. Kõik see asi läbi elatud sai hakatud vestlema hinna teemadel, kindalaegas tahtis ju lõpuks ka maksmist saada. Üritasin küll selgitada, et vaadake.. kuidas saab ühe asja eest, mida üldse ei pidanud olemas olema, küsida kakssada krooni? Ehk saab antud küsimusele läheneda loominguliselt? Hinnas siiski järelandmisi ei tehtud. Isegi kangelaslikku tegutsemist lindudele uue pesa leidmisel ei peetud allahindluse vääriline olevat! No mis sa siis teed kui hind kivist. Kuna hetkel turul muid pakkumisi ei olnud, tuli olukorraga leppida. Olin ju saanud armatuuri ja roolialuse katte väga soodsalt. Kokkuvõttes jäin ikkagi eelarvega planeeritud piiridesse seega olukord oli igati kontrolli all.
Mutrid ja poldid.
Keermesliidet kasutatakse tänapäeva masinaehituses igal sammul. Mitmesugust tüüpi keermeliiteid kasutatakse autodel ning muudel masinatel ja seadmetel nii detailide ja sõlmede omavaheliseks ühendamiseks kui ka tugikonstruktsioonideks. Niisiis võime teatud väikeste mööndustega väita, et keermesliited omavad praktilises masinaehituses endiselt suurt tähtsust, seda vaatamata rakendusmehhaanika sajanditepikkustele traditsioonidele. Iga inimene, kes on kord pidanud oma (või kellegi teise) auto lahti võtma ja siis kokku panema – on seisnud läbi aegade tihti alati ühe teatavat liiki küsimuse ees. Nimelt siis: „Huvitav kuidas nii palju kruve, mutreid ja polte üle jäi? Kuhu need ülejäänud kruvid veel minema peavad?“. Need on legendaarsed küsimused, milledele vastuste leidmine pole mitte kergete killast. Kuid see pole mitte võimatu. Samas võib täiesti vabalt juhtuda, et järgmisel korral samas olukorras olles ehk masinat lahti võttes ja uuesti kokku pannes on pooled kruvid lihtsalt kadunud. Isegi kui sul on alles need mis eelmisel korral üle jäid, on ikka puudu. See aga selleks.
Tegelikult tahtsin ma puudutada seda teemat seetõttu, et alati kui oma autol mõni oluline detail vahetusse läheb siis sellega seoses võiks ära vahetada ka neid olulisi detaile masina muude konstruktsioonide külge kinnitada aitavad poldid ja mutrid. Näiteks on mul plaanis kunagi välja vahetada tagasillal asuvad sillatala otsa suured puksid, topeltpuksid ehk „prillid“ ja veel mõned sarnase funktsiooniga detailid. Mõned teatavad poldid on lihtsalt nii kinni roostetanud, et need saab kätte ainult ketassaega läbi saagides. Ka on aastatega mõjunud poltidele lugematu arv mõjutusi mille tõttu metalli omadused aja jooksul muutuvad. Keermesliide, mis peab mingit teatavat osa ühes kindlas asendis hoidma, ei täida oma ülesannet enam sellel lihtsal põhjusel, et see on lihtsalt aja jooksul deformeerunud, muutud on tema omadused ja kuju. Töökojas, kus oma autot remonditakse, võidakse originaalmõõtmetega poldi asemel aga midagi hoopis mittesobivat, nõuetele mittevastavat, asemele aretada. See aga omakorda mõjutab uue hangitud detaili omadusi, see ei kinnitu oma õigele kohale tehnilistes nõuetes kirjeldatud viisil. Seega kui selliste asjade vahetamiseks läheb, oleks hea töökotta edasiste probleemide ja üllatuste vältimiseks kaasa anda vajalik komplekt uute poltide ja mutritega, mis koos antud detailiga ühte või teise kohta oma ülesannet täitma ette nähtud on.
Näiteks M14 poldi ja mutri hind võib olla paarikümne krooni ringis tükist ning see pole suur lisakulutus. Keermesliite, mille asukoht jääb ilmastikutingimustelt äärmuslikesse piirkondadesse, võiks enne lõplikku monteerimist töödelda kas grafiitmäärde või vasemäärdega. Sellega välditakse probleeme (kinniroostetamist) kui järgmisel korral juhuslikult peaks olema vajadus antud ühendus demonteerida. Auto all töötades on nii mõnelgi korral torganud pähe küsimus, et kas tõesti see tilk õli või ütleme… õli on ajutine lahendus kuid tõepoolest – grafiitmääre või vasemääre – miks seda ei kasuta. Alati on vaja detailide demonteerimisel väga palju vaeva näha roostes poltide ja mutrite avamisel. Küll tehakse imevigureid, kuumutatakse, kolgitakse haamriga, et midagi lahti saada. Lihtsalt need liitmikud on omavahel ühendatud täpselt sellises roosteses olekus nagu nad juba aastakümneid on olnud. Ka ratta kinnituspoldid oleks hea samal meetodil töödelda. Üsna tülikas võib olla auto ratast alt ära võtta kui sa pead iga mutrit veerand tundi meelitama, mutrivõtmele kahe jalaga selga hüpates. Alati pole ju meetrist jõuõlaks sobivat torujuppi kaasas. Mulle tundub, et see määrde-variant oleks päris hea mõte.
Minu auto andmed:
Mark ja mudel: BMW 732iA
Valmistusaasta: 1983
Värv: achatgrün-metallic
Sisu: piniengrün
Veljed: Rial N80. Ees 8x16, rehv 215/55/16; taga 9x16, rehv 225/55/16.
Rool: standard
Mootor: rida kuus,145kW (197hj), 3210 ccm, Bosch Motronic
Tippkiirus: ~200 km/h
Käigukast: 4hp22 (neljakäiguline automaat)
Kütusekulu: maantee 8 – 9 l /100km; linn 14 - 16l /100km
Pikkus/laius/kõrgus: 4860x1800x1430
Kütusepaak: 100l
Tühimass: 1525kg
Täismass: 2000kg
Lisad: autopiloot, 2x el. peeglid, 4x el. aknad, katuseluuk (manuaal), valgustusega meigipeegel, käetoed eesistmetel, 4x peatoed, toonklaas roheline, tööriistakohver pakiruumis, esitulede regulaator (momendil ei tööta), reguleeritav rool, automaat-antenn, soojendus esiistmetel.
Edasised plaanid.
Mis veel plaanidest rääkida... tõenäoliselt üritan ma jõudumööda välja vahetada sildadel vahetamist vajavad puksid. Eesti teed söövad neid asju väga korralikult. Siis peaks auto tehniliselt täiesti korras olema.
Järgmine asi oleks manuaalse luugi muutmine elektriliseks. Õnnestus nimelt hankida ühe lammutamiseks mineva auto pealt kogu komplekt vajalike asjadega - need on siis elektrimootor, mootori kronstein ja laepaneel. Võtan praegu hoogu. Olen seda paar korda teistel masinatel teinud. Põhimõtteliselt ei ole seal midagi keerulist, ühe päevaga teeb ära kuid see lahtivõtmine, kokkupanek ja luugi reguleerimine nii, et see korralikult nagu peab, tööle hakkaks, see on paras pusimine. Aga täiesti tehtav, nagu öeldud.
Mis veel... auto lisavarustust võiks veel täiendada taga asuvate lugemislampidega. Neid on võimalik tellida kuid hind on vägagi soolane. Ühelgi lammutamiseks mineval autol neid kohanud ei ole.
Rohkem nagu polegi midagi oma autost rääkida. Või täpsemalt, üks tuttav kes mu eepose läbi luges - arvas, et see ei ole mitte halvem kui üks huljuti välja antud väga suure lehekülgede arvuga raamat. Ta mõtles siin ilmselt seda, et ma võiks sama paksu raamatu välja anda oma teemat edasi arendades. Võta nüüd kinni kas see peab nüüd positiivne olema või on siin mingi muu varjatud sõnum mulle. Ei ütleks, et see minu kirjutis hiilgaks kirjanduslike väljenditega või pretendeeriks kuidagi kunstilistele väärtustele
Aga võib-olla ongi nüüd õige aeg oma järjejutt lõpetada, enne kui e21.ee foorum umbe jookseb ning peab selle tõttu suuremasse serverisse kolima
Muidugi - nüüd meenub mulle, et pole rääkinud veel sellest kuidas ma otsisin mööda ilusat eestimaad ringi sõites oma autole pakiruumi põrandakatet. Kuidas ühel ilusal kuumal augustipäeva hommikul välja sõites, järjest kohti läbi käies ja helistades tekkis kahtlus, kas sellist asja üleüldse kuskil olemas on... ja kuidas ma õhtul kodus 2 põrandamatiga maandusin Mida selle teisega teha, ei ole ma veel välja mõelnud
Veel võiksin ma rääkida sellest kuidas läksin ühte summutiremondiga tegelevasse firmasse ja palusin oma auto summuti klambrid tervete vastu välja vahetada (need olid läbi roostetanud). Nad ei võtnud mind aga jutule kuna need ei ole veel küljest ära kukkunud ja seega pole mõtet neid torkida
Kas pole tore see? Kui mina näen katkist asja siis ma vahetaks selle hea meelega välja. Töökoda, kes sellega tegelema peaks, saadab mu aga koju selle probleemiga. Ilmselt on see osa äriplaanist. Või ma ei tea millest Eks ma siis tegin ise selle asja ära.
Ja veel meenub see, kuidas möödunud suvel mitmel korral, rutiinse auto ülevaatuse käigus (ikka ju viskad oma autole pilgu peale enne kui ära sõidad) - eriti peale vihamseid ilmu - suuremal hulgal konni oma auto velgede sees väikest puhkust võtmas avastasin. Ei saa aru kas roheline värv tõmbab neid ligi või mis - igatahes neid olen suvel purgitäite kaupa päästnud ja lähedal olevasse tiiki sõidutanud. Sõiduga on aga senimaani kõik rahule jäänud
Lõpp.
Mis mulle meeldib – vanad bmw-d on väga isikupärased. Need on omal ajal hästi, läbimõeldult tehtud. Oli ju neid autosid luues inseneridel üks mõte – teha võimaluste piires parim mis võimalik. Ma ütleks, et omas klassis puuduvad bmw-l konkurendid. Inimesed on olnud asja juures tõesti südamega. Igas detailis leiad sa midagi erilist. On vaja lihtsalt natuke süveneda, vaadata kuidas asjad on tehtud, mis materjale on kasutatud jne. Kui keegi on oma auto kunagi lahti võtnud siis näiteks istmetele on tihti lisatud väiksed lipikud milledest selgub muuhulgas valmistajapoolne tootekood, koht, kus asi on valmistatud, kuupäev, aasta… mõnel lipikul on allkiri inimese poolt kes on selle konkreetse detaili kvaliteeti kontrollinud ning lubanud toote edasi autole komplekteerimiseks… selliseid nüansse on huvitav teada. Igal detailil on oma ajalugu. See paneb sellised vanad autod „elama“. Minu silmis pole vahet kas auto on e12, e21, e23, e24 või e28 – nendes kõigis on olemas teatud iseloom. Kui ta sulle tänaval vastu sõidab siis ta vaatab sind teatud pilguga. Tal on oma nägu. Oma välimusega on nad küll tagasihoidlikud – tõepoolest – tegemist ei ole mingi Jaaguariga - kuid sellele vaatamata on need vägagi positiivsed tegelased. Seda ei saa öelda paljude kaasaegsete autode kohta. Sul ei ole võimalik varsti enam teha vahet kas sulle tuleb vastu SAAB, Opel, Pontiac või Ford, Toyota. Kõik uued on ühesugused. Mis on kurb. Juhul kui puuduvad ressursid uuema masina ostmiseks, võib leida vanade bmw-de hulgast igati taskukohase ja normaalses sõidukorras masina, mis teenib oma peremeest veel palju aastaid. Näiteks e28 on sellisele inimesele, kes soovib kvaliteeti mõistliku hinnaga - geniaalne masin. Seal on kõik omal kohal. Võimas mootor, madal kütusekulu, osad on kõik saadaval. Kui e23 puhul hoiab bmw paljude osade valmistamisõiguse endale (on ju see omaaegne lipulaev ning seda koheldakse ka praegu vastavalt) siis näiteks e28-le on saadaval väga palju asju – alates puksidest-laagritest kuni kere plekkdetailideni välja – ka b-osadena (mis ei ole paha kui mõelda remondikulude seisukohalt). Sai ka endale mõni aeg tagasi igapäevasõidukiks üks selline hangitud. Muidugi alati leidub inimesi kes millegagi rahul ei ole. Näiteks nüüd küsitakse sinult „aga mida sa kahega teed“? Ei... ega ma kahe autoga korraga tõesti ei sõida. Ikka kordamööda
Muuseas tean isegi inimesi kellel on kodus 2 televiisorit Mõni aeg tagasi oleks selle eest kuuma tõrva tünni pistetud, siis sulgedega üle kallatud ning Raekoja-platsi teistele naeruks saadetud. Õnneks on nendest pimedatest ja süngetest aegadest mil nii tehti - juba palju aega möödas. Ehk mõni vanem inimene veel mäletab. Kuhu ma jäingi… kui sa töötad 8 tundi päevas, arvuti taga, siis tunnistame ausalt, see võib inimesele pikapeale üsnagi nüristavalt mõjuda. Isegi kui su töö sulle pidevalt väljakutseid esitab ja sa pead endast järjest rohkem andma. Seega on igati tore kell pool viis saata hiir nurka ja teha näpud veidi õliseks. Meeldiv on teha midagi oma kätega ja näha kuidas asjad arenevad. Ma arvan, et kui mul oleks rohkem ressursse... ei hakkaks ma neid mingi uue (uuema) masina peale raiskama. Elus on ju palju olulisemaid asju kui autod. Sa ei jõua iga naabrimehega võidu joosta. Alati on keegi kellel on veel uuem, veel kallim, veel parem, veel võimsam, veel ökonoomsem, veel läikivam jne. masin. Selle asemel, et kellegagi võidu joosta, peaks hoopis natuke mõtlema, kas selline tegevus ennast ära tasub. Ennast ei ole vaja petta. Olen näinud mitmeid inimesi kes on endale ühe paarkümmend aastat vana hainina muretsenud ja siis mõne aja pärast pettununa oma auto ära müünud või romulasse saatnud kuna see tahab liiga palju hoolitsemist. Aga samas ta on siis endale muretsenud "ainult" 10 aastat vana auto, mida aga tuleb remontida vähemalt sama palju kui seda eelmist. Ning samas sa näed kuidas ta vaatab tänaval järgi mõnele vanale e28-le... ja ütleb, et vaata, see oli masin Mis sa tast siis ära müüsid?Igaüks peab leidma endale parima lahenduse, ise oma peaga mõeldes, oma huvisid ja võimalusi arvestades. Mõnikord õnnestub ühendada meeldiv kasuliku ehk vajalikuga. Kui rääkida lihtsalt uuema auto ostmisest siis mida uuem auto on seda rohkem ta laguneb ja seda vähem on seal asju millega ise hakkama võiks saada. On autoteenindusi, kuhu sa võid sõita näiteks oma viis aastat vana autoga, probleemide tekkimisel. Sinu probleemi üritatakse aga lahendada sellega, et soovitatakse sul pool autot uus osta. Ja üleüldse - „mis te siia tulete – see on ju nii vana juba, ostke parem uus“. Tule püha taevas appi! Mulle on samuti mõnes autoteeninduses öeldud, et mis sa sellise vana autoga siia tuled, osta uus. Raske küll kui sa pead autot remontides mutrivõtme kätte võtma. Uuemate masinate puhul on teada - 3 aastat vana ja telli parem uus
Nüüd ma valin kus oma autoga hoolduses käin. Kui võimalik ja mõistus peale hakkab teen ise. Kindlasti oleks meeldiv osta liisinguga ainult 5 – 10 aastat vana auto, ükskõik siis milline… aga mulle ei meeldiks käia ainult kindlas töökojas hoolduses ja maksta õli- ja rihmade vahetuse eest kord aastas 3000.- krooni - see on minu meelest lauslollus. Selle summa eest saab ühel vanal haininal nii mõndagi ära teha, ja me ei räägi siin õlivahetusest! Sama mõttetu on maksta 2x nii palju kaskot (igal aastal) + pangaintresse ning kujutada siis kõige selle ilusa juures ette, et sa nagu hoiad midagi veel kokku…? Muidugi kes leiavad, et see on neile parim lahendus siis mis mul sellest. Igaüks peab teadma mis talle parim on ning see on sügavalt igaühe oma isiklik asi, mida keegi teeb, küsimus ei ole selles. Ma mõtlen, et olen igati oma tehtud valikuga (valikutega) rahul. Tegevust jätkub! Alati leidub midagi, mida paremaks teha. Alati ei pea ju ootama kuni mingi asi su autol küljest lendab. Võib ju probleeme vaikselt ennetada. Kui see pole võimalik - näiteks hetkelisel ressursside puudusel – võib ju kuu aega jala käia ja siis edasi teha. Vana autoga peab olema lihtsalt natuke kannatlik. Pärast on ta aga sulle väga tänulik ja sõidab aastaid väga kenasti. Tore oleks osta vana auto kus ei ole vaja mitte midagi teha. Need on aga hoopis teises hinnaklassis – Mobile.de-st saab neid aeg-ajalt näha. Meie, kes me tegeleme kõikvõimalike haininadega, teame, et masinad mis on meile riiki sisse toodud, ei ole mitte parimate hulgast, pigem vastupidi… ja see on veel hästi öeldud. Kuid selles ei ole auto süüdi. Süüdi on ikka eelmised omanikud kes on kasutanud oma neljarattalist sõpra kui tarbeeset. Tarbeese ta ju ongi kuid… osa inimesi hoiavad asju, osa mitte. Kogu asi on suhtumises. Juhul kui midagi ennetada pole siis järgmine teema millega tegeleda, oleks auto lisavarustuse täiendamine, kulunud salongidetailide korrastamine. Nagu ma kuskil varem mainisin – mul ei ole õnnestunud näha kümnekonna aasta jooksul mitte ühtegi täpselt ühesuguse varustusega vana viie- või seitsmesajast. See teebki asja minu jaoks põnevaks. Sa võid näha autot mis on tühi kui plank. Sa võid olla sellega täiesti rahul ja ei pea oma pead vaevama kas sul on elektriaken või on sul katuseluuk vändaga. Sul on lihtsalt esimene mainitud asi vändaga ja katuseluuki polegi, sellel lihtsal põhjusel. Need on tegelikult kõik pisiasjad. Peaks hoopis mõtlema mis on just sulle oluline. Kui sa arvad, et sul ei ole võimalik ilma elektrilise aknata elada siis võib selle hiljem alati lisada. Kuid see pole tõesti määrav näitaja kui ma autot ostan. Samas võid sa kuskil internetis asjahuviliste autodega tutvust tehes, jõuda sellise mõtteni, et sa pole veel pooli asjugi näinud, mis sinu autole kunagi tehasest oli võimalik peale tellida. Milline tänuväärne tööpõld inimesele, kes soovib midagi oma vana autoga ära teha!
Paar sõna osade hankimisest.
Rattalaagrid.
Ei saa mitte rääkimata jätta kuidas eelmisel suvel autole rattalaagreid hankisin. Ei oska tänase päevani öelda miks arvasin, et saan need... ühest firmast... mille nimi tegelikult pole oluline. Võib-olla olin kuskilt kuulunud, et sellenimeline firma tegeleb SKF-i laagritega… või siis lihtsalt toksisin internetti sisse otsingu nimetatud laagritootja nimega ja üheks võimalikuks kohaks kust seda laagrit osta, oligi mainitud asutus. Kõik tundus alguses väga ilus olema. Võtad asutuse kodulehe lahti ja loed muuhulgas järgnevat huvitavat informatsiooni: Firma see ja see. Loodud aastal 1993. Tööstusseadmete ja komponentide müügi- ja teenindusfirma. Koostööpartneriteks on oma ala juhtivad tööstusseadmete ja komponentide valmistajad (näiteks muuhulgas SKF). Siis on ära toodud suurimad kliendid, mis on väga kena. Lisaks loeme veel mis on antud firmale tähtis: Missioon: Luua koostöös klientide, meeskonna, tarnijate ja omanikega kõigile osapooltele suurimat võimalikku tulu. Visioon: Olla nõutuim koostööpartner Eesti tööstusettevõtetele. Strateegilised jõud: partnerlussuhted klientidega; kliendikesksed ja efektiivsed äriprotsessid; firma pikaajaline kasumlikkus; meeskonna vajadus areneda. Olles kõik selle vajaliku info läbi lugenud (ja kujutades juba ette, kuidas mu auto ilusate läikivate uute SKF-i laagritega mõne päeva pärast ringi sõidab) langeb kogu mu maailm pärast ühte telefonikõnet kokku. Mis tuleb välja? Kui nüüd viisakalt ennast väljendada siis müügimees kes oleks pidanud minuga kliendikeskset ja efektiivset äriprotsessi edendamist harrastama – teatab, et tema minu autole seda SKF-i laagrit müüa ei saa. Kuna nemad müüvad küll kõiki laagreid aga mitte neid laagreid mis autole lähevad. Oli teine isegi natuke pahane minu peale
Et siis… mida…? Ma ju võtsin lahti kodulehe kus on kirjas strateegiline jõud ja arenevad töötajad ja kliendikesksus ja SKF-i laagrid..? Palun müüge mulle see laager, teil on ju kodulehel kirjas, et te neid müüte? Noh…teil ei ole ju kirjas, et „me müüme SKF-i tooteid välja arvatud autolaagrid“ või midagi sarnast. Ja üleüldse – mis tähtsust on sellel kuhu ma teatud parameetritega laagrit kasutan – kas ma panen selle laagri autole või hoopis mujale. Kui ma olen näiteks leiutanud spetsiaalse seadme mis paekivist teatud meetodil sealiha valmistab ning mis kasutab teatud mõõduga laagrit (mis on täiesti juhuslikult sobiv ka autole) - kas ma sellele seadmele (mis ei ole auto) näiteks saaksin selle laagri osta - ei jõua ma enam küsida kuna inimene on toru teises otsas väga konkreetne. Ei ole, ei saa. Mul isegi tekib selline küsimus kes on need kliendid kellele neid kõiki häid asju pakutakse. Kui kodulehel reklaamitakse välja teatud firma toodang siis vähemalt võiks natuke täpsustada, mis siis tegelikult saadaval on ja kellele. No see selleks. Ega see ei ole hädaldamisena mõeldud, lihtsalt näide kuidas tänapäeval asju aetakse. Pikaajalisest kasumlikkusest ma praegusel juhul küll rääkida ei saa sellise käitumise puhul. Korrektne info firma kodulehel võiks hoida kokku mõnegi teise inimese aega ja jätaks positiivse mulje.Õnneks selgub, et neidsamu SKF-i laagreid pakub Mercantile-Group koostöös Autopartneriga ja hetkel oli Tallinnas isegi 2 tagumist laagrit olemas, üks ühes linna otsas, teine teises, aga ikkagi olemas. Nii et ilma ei jäänud. Autopartneriga suheldes olid kogemused igati positiivsed. Ühes kohas müügimees küsis isegi, et kas ma juhuslikult ei tööta mõnes firmas mis on nende partnerite nimekirjas (teises oskasin juba ise küsida), tema tahab nimelt mulle allahindlust selle nimetatud laagri pealt anda. Paljudel firmadel on olemas teatud nimekiri kus seisavad kirjas asutused kes võivad saada soodustusi – need on siis kliendid või partnerid. Allahindlus, mida sellisel juhul võimaldatakse on tavaliselt vahemikus 5 kuni 15%. Seda tasub alati uurida.
Kindalaegas.
E23 kindalaegas oli 2 aastat tagasi väga suur defitsiit. Paljudele numbritele helistades jõudsin järeldusele, et mida ei ole, seda ei ole. Paaril inimesel see siiski oli olemas kuid need olid kahjuks katki. See koht kuhu kinnitub hing – oli mõlemal juhul ära murdunud. Viimane lootus oli Männiku romula. Seadsin siis sammud autolammutusse ja küsin mina lahketelt töötajatelt koha peal – kas neil on mulle seda eelpool mainitud asja pakkuda. Esimene vastus oli negatiivne. Ei olevat sellist asja ammu nähtud. Üleüldse ei ole neil mõtet vanu seitsmesajaseid lammutamiseks võtta, see ei tasu lihtsalt ära. Hmmm… noh…. tasuvuse kohta ma ei tea midagi kuid ma teadsin kindlalt, et selles autolammutuses on vähemalt paar-kolm vana seitsmesajast läbi aegade osadeks müügis olnud. Kuna see asutus oli mu viimane lootus siis ei saanud kohe mitte kohe ära minna ja palusin luba omal käel natuke ringi vaadata. Et näidaku mulle aga koht kus igasuguseid salongividinaid hoitakse ja küll ma siis ütlen kas on või ei ole. Selle peale vastati, et nad teavad kohe kindlasti, et seda asja neil pole. On küll igasuguseid muid kindalaekaid – kolmesajaste pealt, viiesajaste (e34) pealt aga seda mida mina otsin - kindlasti mitte. Aga kui ma tahan siis võin vaatama minna. Lähen siis ja uurin asja omal käel. Sisenedes ühte teatud ruumi kus hoitakse kõikvõimalikke autovidinaid – märkan ma kuskil lae all ilusti ükshaaval naelte otsa paigutatud kindalaekaid rippumas. Üks neljast kindalaekast on kuidagi väga kahtlaselt otsitava välimusega! Kutsun siis töötaja ja küsin „ et aga mis asi see seal ripub?“ Ega siis pole enam pikka juttu! Selgitan nimelt, et see asi mis seal ripub, ei kuulu mitte e30-le ja ka mitte e34-le vaid see on vana ja hea vana seitsmesajase kindalaegas. Selle peale öeldakse, et kui see mulle sobib võin ma selle loomulikult saada
Ainult on vaja minna lae alla ja see asi teiste vahelt kätte saada. See lõbu jäetakse mulle. Ja veel - kindalaegas maksvat 200.- krooni. See paneb küll veidike kukalt kratsima. Ma ei arvestanud nii soolase hinnaga... Olin ju mõni nädal varem saanud autole kasutatud kuid korraliku armatuuri vaid 100.- krooni eest, sinna juurde 50.- krooniga roolialuse katte - mis pealegi tuledenivoo regulaatoriga. Aga mis teha, see ainuke puuduv detail oli salongi terviklikkuse seisukohast oluline. Ronin siis lae alla ja kougin selle asjanduse naela otsast ära ja mis tuleb välja? Välja tuleb see, et kindalaekasse on teinud pesa mingid linnud! Tõenäoliselt oli tegemist mingite noorte varblastega aga selles küsimuses ei ole ma väga pädev. Isegi vaatamata sellele, et teen vahet pardil, varblasel, rästal ja tuvil. Kõik need lae all olevad autodetailid – osa riiulil – osa naela otsas rippumas – olid jällegi paksu tolmukorra all ning nagu näha võis – polnud keegi nende vastu aastaid huvi tundnud. Ega ei jäänudki muud üle kui pesa ettevaatlikult teise rippuvasse kindalaekasse toimetada ja kolmele noorele varblasele uus kodu leida Selleks sai e34 kindalaegas. Mõni aeg hiljem võis näha mingit suuremat tiivulist lae all tiirlemas. Loodetavasti jäid sulelised oma moodsa uue koduga rahule. Kõik see asi läbi elatud sai hakatud vestlema hinna teemadel, kindalaegas tahtis ju lõpuks ka maksmist saada. Üritasin küll selgitada, et vaadake.. kuidas saab ühe asja eest, mida üldse ei pidanud olemas olema, küsida kakssada krooni? Ehk saab antud küsimusele läheneda loominguliselt? Hinnas siiski järelandmisi ei tehtud. Isegi kangelaslikku tegutsemist lindudele uue pesa leidmisel ei peetud allahindluse vääriline olevat! No mis sa siis teed kui hind kivist. Kuna hetkel turul muid pakkumisi ei olnud, tuli olukorraga leppida. Olin ju saanud armatuuri ja roolialuse katte väga soodsalt. Kokkuvõttes jäin ikkagi eelarvega planeeritud piiridesse seega olukord oli igati kontrolli all.Mutrid ja poldid.
Keermesliidet kasutatakse tänapäeva masinaehituses igal sammul. Mitmesugust tüüpi keermeliiteid kasutatakse autodel ning muudel masinatel ja seadmetel nii detailide ja sõlmede omavaheliseks ühendamiseks kui ka tugikonstruktsioonideks. Niisiis võime teatud väikeste mööndustega väita, et keermesliited omavad praktilises masinaehituses endiselt suurt tähtsust, seda vaatamata rakendusmehhaanika sajanditepikkustele traditsioonidele. Iga inimene, kes on kord pidanud oma (või kellegi teise) auto lahti võtma ja siis kokku panema – on seisnud läbi aegade tihti alati ühe teatavat liiki küsimuse ees. Nimelt siis: „Huvitav kuidas nii palju kruve, mutreid ja polte üle jäi? Kuhu need ülejäänud kruvid veel minema peavad?“. Need on legendaarsed küsimused, milledele vastuste leidmine pole mitte kergete killast. Kuid see pole mitte võimatu. Samas võib täiesti vabalt juhtuda, et järgmisel korral samas olukorras olles ehk masinat lahti võttes ja uuesti kokku pannes on pooled kruvid lihtsalt kadunud. Isegi kui sul on alles need mis eelmisel korral üle jäid, on ikka puudu. See aga selleks.
Tegelikult tahtsin ma puudutada seda teemat seetõttu, et alati kui oma autol mõni oluline detail vahetusse läheb siis sellega seoses võiks ära vahetada ka neid olulisi detaile masina muude konstruktsioonide külge kinnitada aitavad poldid ja mutrid. Näiteks on mul plaanis kunagi välja vahetada tagasillal asuvad sillatala otsa suured puksid, topeltpuksid ehk „prillid“ ja veel mõned sarnase funktsiooniga detailid. Mõned teatavad poldid on lihtsalt nii kinni roostetanud, et need saab kätte ainult ketassaega läbi saagides. Ka on aastatega mõjunud poltidele lugematu arv mõjutusi mille tõttu metalli omadused aja jooksul muutuvad. Keermesliide, mis peab mingit teatavat osa ühes kindlas asendis hoidma, ei täida oma ülesannet enam sellel lihtsal põhjusel, et see on lihtsalt aja jooksul deformeerunud, muutud on tema omadused ja kuju. Töökojas, kus oma autot remonditakse, võidakse originaalmõõtmetega poldi asemel aga midagi hoopis mittesobivat, nõuetele mittevastavat, asemele aretada. See aga omakorda mõjutab uue hangitud detaili omadusi, see ei kinnitu oma õigele kohale tehnilistes nõuetes kirjeldatud viisil. Seega kui selliste asjade vahetamiseks läheb, oleks hea töökotta edasiste probleemide ja üllatuste vältimiseks kaasa anda vajalik komplekt uute poltide ja mutritega, mis koos antud detailiga ühte või teise kohta oma ülesannet täitma ette nähtud on.
Näiteks M14 poldi ja mutri hind võib olla paarikümne krooni ringis tükist ning see pole suur lisakulutus. Keermesliite, mille asukoht jääb ilmastikutingimustelt äärmuslikesse piirkondadesse, võiks enne lõplikku monteerimist töödelda kas grafiitmäärde või vasemäärdega. Sellega välditakse probleeme (kinniroostetamist) kui järgmisel korral juhuslikult peaks olema vajadus antud ühendus demonteerida. Auto all töötades on nii mõnelgi korral torganud pähe küsimus, et kas tõesti see tilk õli või ütleme… õli on ajutine lahendus kuid tõepoolest – grafiitmääre või vasemääre – miks seda ei kasuta. Alati on vaja detailide demonteerimisel väga palju vaeva näha roostes poltide ja mutrite avamisel. Küll tehakse imevigureid, kuumutatakse, kolgitakse haamriga, et midagi lahti saada. Lihtsalt need liitmikud on omavahel ühendatud täpselt sellises roosteses olekus nagu nad juba aastakümneid on olnud. Ka ratta kinnituspoldid oleks hea samal meetodil töödelda. Üsna tülikas võib olla auto ratast alt ära võtta kui sa pead iga mutrit veerand tundi meelitama, mutrivõtmele kahe jalaga selga hüpates. Alati pole ju meetrist jõuõlaks sobivat torujuppi kaasas. Mulle tundub, et see määrde-variant oleks päris hea mõte.
Minu auto andmed:
Mark ja mudel: BMW 732iA
Valmistusaasta: 1983
Värv: achatgrün-metallic
Sisu: piniengrün
Veljed: Rial N80. Ees 8x16, rehv 215/55/16; taga 9x16, rehv 225/55/16.
Rool: standard
Mootor: rida kuus,145kW (197hj), 3210 ccm, Bosch Motronic
Tippkiirus: ~200 km/h
Käigukast: 4hp22 (neljakäiguline automaat)
Kütusekulu: maantee 8 – 9 l /100km; linn 14 - 16l /100km
Pikkus/laius/kõrgus: 4860x1800x1430
Kütusepaak: 100l
Tühimass: 1525kg
Täismass: 2000kg
Lisad: autopiloot, 2x el. peeglid, 4x el. aknad, katuseluuk (manuaal), valgustusega meigipeegel, käetoed eesistmetel, 4x peatoed, toonklaas roheline, tööriistakohver pakiruumis, esitulede regulaator (momendil ei tööta), reguleeritav rool, automaat-antenn, soojendus esiistmetel.
Edasised plaanid.
Mis veel plaanidest rääkida... tõenäoliselt üritan ma jõudumööda välja vahetada sildadel vahetamist vajavad puksid. Eesti teed söövad neid asju väga korralikult. Siis peaks auto tehniliselt täiesti korras olema.
Järgmine asi oleks manuaalse luugi muutmine elektriliseks. Õnnestus nimelt hankida ühe lammutamiseks mineva auto pealt kogu komplekt vajalike asjadega - need on siis elektrimootor, mootori kronstein ja laepaneel. Võtan praegu hoogu. Olen seda paar korda teistel masinatel teinud. Põhimõtteliselt ei ole seal midagi keerulist, ühe päevaga teeb ära kuid see lahtivõtmine, kokkupanek ja luugi reguleerimine nii, et see korralikult nagu peab, tööle hakkaks, see on paras pusimine. Aga täiesti tehtav, nagu öeldud.
Mis veel... auto lisavarustust võiks veel täiendada taga asuvate lugemislampidega. Neid on võimalik tellida kuid hind on vägagi soolane. Ühelgi lammutamiseks mineval autol neid kohanud ei ole.
Rohkem nagu polegi midagi oma autost rääkida. Või täpsemalt, üks tuttav kes mu eepose läbi luges - arvas, et see ei ole mitte halvem kui üks huljuti välja antud väga suure lehekülgede arvuga raamat. Ta mõtles siin ilmselt seda, et ma võiks sama paksu raamatu välja anda oma teemat edasi arendades. Võta nüüd kinni kas see peab nüüd positiivne olema või on siin mingi muu varjatud sõnum mulle. Ei ütleks, et see minu kirjutis hiilgaks kirjanduslike väljenditega või pretendeeriks kuidagi kunstilistele väärtustele
Aga võib-olla ongi nüüd õige aeg oma järjejutt lõpetada, enne kui e21.ee foorum umbe jookseb ning peab selle tõttu suuremasse serverisse kolima Muidugi - nüüd meenub mulle, et pole rääkinud veel sellest kuidas ma otsisin mööda ilusat eestimaad ringi sõites oma autole pakiruumi põrandakatet. Kuidas ühel ilusal kuumal augustipäeva hommikul välja sõites, järjest kohti läbi käies ja helistades tekkis kahtlus, kas sellist asja üleüldse kuskil olemas on... ja kuidas ma õhtul kodus 2 põrandamatiga maandusin
Mida selle teisega teha, ei ole ma veel välja mõelnud Veel võiksin ma rääkida sellest kuidas läksin ühte summutiremondiga tegelevasse firmasse ja palusin oma auto summuti klambrid tervete vastu välja vahetada (need olid läbi roostetanud). Nad ei võtnud mind aga jutule kuna need ei ole veel küljest ära kukkunud ja seega pole mõtet neid torkida
Kas pole tore see? Kui mina näen katkist asja siis ma vahetaks selle hea meelega välja. Töökoda, kes sellega tegelema peaks, saadab mu aga koju selle probleemiga. Ilmselt on see osa äriplaanist. Või ma ei tea millest Eks ma siis tegin ise selle asja ära. Ja veel meenub see, kuidas möödunud suvel mitmel korral, rutiinse auto ülevaatuse käigus (ikka ju viskad oma autole pilgu peale enne kui ära sõidad) - eriti peale vihamseid ilmu - suuremal hulgal konni oma auto velgede sees väikest puhkust võtmas avastasin. Ei saa aru kas roheline värv tõmbab neid ligi või mis - igatahes neid olen suvel purgitäite kaupa päästnud ja lähedal olevasse tiiki sõidutanud. Sõiduga on aga senimaani kõik rahule jäänud
Lõpp.
Viimati muutis Jaan, 08 Mär 2005 21:07, muudetud 4 korda kokku.
Re: missioon, visioon, strateegilised jõud jne.
Sry kui valesti aru sain aga sinu jutust jääb mulje, et sa parema meelega sõidaksid uue autoga... sa justnagu püüaksid leida enda jaoks vabandust, et nii vana autoga sõidad? Mina isiklikult leian, et sellise auto omamisest tuleks ainult rõõmu ja uhkust tunda, eriti heas korras eksemplari üle nagu sul... enamus tänapäevaseid "riise" ei kannata korraliku haininaga võrdluses IMHO mingit kriitikat. Teiste "autohuviliste" küsimused ja kommentaarid stiilis, et miks nii vana bensuröövliga sõidad ausalt öeldes eriti ei kotiJaan kirjutas: Kindlasti oleks meeldiv osta liisinguga ainult 5 – 10 aastat vana auto, ükskõik siis milline… aga mulle ei meeldiks käia ainult kindlas töökojas hoolduses ja maksta õli- ja rihmade vahetuse eest kord aastas 3000.- krooni - see on minu meelest lauslollus.
Ei... ma ei sõidaks uuema autoga aga puutun üsna tihti kokku inimestega kes üritavad mulle selgitada minu valiku mõttetust.
Et kas ma tõesti ei taha uuemat autot jne. See on üsna tüütu, selgitada pidevalt, et jah - meelega ostsingi vana auto ja olen rahul sellega. Selle peale tehakse suured silmad, et kuidas see ikka võimalik on.
Eks ma siin vaikselt mõtisklen ja kirjutan omadest kogemustest. Ehk on sellest ka kellelegi mingit tolku. Kas või selles mõttes, et kas tasub endale selline asi hankida või mitte. Ja millised küsimused sellise sõiduvahendi hankimisega võivad kaasneda. Ega ma kõike muidugi ära ei jõua kirjutada, pole lihtsalt aega. Tegelikult on mul lihtsalt kahju näha kuidas paljud vanad haininad autolammutusse jõuavad.
Aga tõepoolest on tore teha valik mitte aastaarvu järgi vaid selle järgi mis sulle (võimaluste piires) meeldib. Mingil põhjusel häirib see osasid inimesi, ma ei tea miks.
Tegelikult on positiivset tagasisidet samuti. Selle sama rohelise autoga kuskil ringi sõites on tihti ligi astutud ja paar sõna juttu aetud, küsitud ja imestatud, et selliseid ikka veel liigub ja et sellises vanuses masin näeb üllatavalt hea välja. Muuseas ega see nüüd ideaalne ei ole... aga korralik - seda küll.
Eks nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, täiesti seinast seina nagu öeldakse. Ega kõike mida arvatakse ei pea tähele panema tõepoolest.
Et kas ma tõesti ei taha uuemat autot jne. See on üsna tüütu, selgitada pidevalt, et jah - meelega ostsingi vana auto ja olen rahul sellega. Selle peale tehakse suured silmad, et kuidas see ikka võimalik on.
Eks ma siin vaikselt mõtisklen ja kirjutan omadest kogemustest. Ehk on sellest ka kellelegi mingit tolku. Kas või selles mõttes, et kas tasub endale selline asi hankida või mitte. Ja millised küsimused sellise sõiduvahendi hankimisega võivad kaasneda. Ega ma kõike muidugi ära ei jõua kirjutada, pole lihtsalt aega. Tegelikult on mul lihtsalt kahju näha kuidas paljud vanad haininad autolammutusse jõuavad.
Aga tõepoolest on tore teha valik mitte aastaarvu järgi vaid selle järgi mis sulle (võimaluste piires) meeldib. Mingil põhjusel häirib see osasid inimesi, ma ei tea miks.
Tegelikult on positiivset tagasisidet samuti. Selle sama rohelise autoga kuskil ringi sõites on tihti ligi astutud ja paar sõna juttu aetud, küsitud ja imestatud, et selliseid ikka veel liigub ja et sellises vanuses masin näeb üllatavalt hea välja. Muuseas ega see nüüd ideaalne ei ole... aga korralik - seda küll.
Eks nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, täiesti seinast seina nagu öeldakse. Ega kõike mida arvatakse ei pea tähele panema tõepoolest.
Viimati muutis Jaan, 07 Mär 2005 22:18, muudetud 1 kord kokku.