Need koodid tähendavad õhulõdvikuid, ühte kolmikut kuhu õhulõdvikud kinnituvad ja ühte nurka (kuhu veel üks tähtis voolik kinnitub). See mootor on väga tundlik igasuguste õhulekete suhtes. Kõige suurem "voolik" on välja jäänud.
Miks on lai vahe.. ma olen näinud erinevatel autodel erineva laiusega vahesid ninatüki ja kapoti vahel. Ilmselt on tegemist sellega, et vaja veidike reguleerida (asi ei ole päris lõplikult valmis, alati saab midagi paremaks teha) või siis nii istub vana tüübi nina uue tüübi autole.
Siin aga paar sõna täpsemalt mis ja kuidas:
Nüüd oli vaja masin käima saada. See käimasaamine ei läinud alguses kõige libedamalt. Eelmise omaniku jutust jäi küll mulje, et oleks piisanud aku pealepanekust aga mulje võib olla petlik.. Enne kui midagi edasi teha oli vaja tuvastada käivitamist takistavad puudujäägid auto komplektsuses. Kõigepealt mehhaanilised asjad – veepump oli kinni kiilunud, selle tellisin Taketist. Uus veepump küljes, rihmad peal, generaator kinnitatud tuli välja uus üllatus: puudub jahutusventilaator! Kuidas see asi alguses kahesilmavahele jäi ei tea… Mis veel… Ostsin uued küünlad, komplekti küünlajuhtmeid, generaatori „tableti“. Vanadest küünaldest oli järgi vaid 2 tükki, küünlajuhtmed olid vigastatud, „tablett“ oli täiesti kadunud. Lehekuulutuse peale leidsin puuduvad kaugtuled, jahutusventilaatori, kasutatud kuid korraliku rooli.
Töökäigus selgus veel puudujääke. Salongiventilaator ei töötanud, soojendussüsteemil puudus võimalus reguleerida külma ja sooja ehk ka see lüliti oli samuti kuskil jalad alla saanud. Need kõik asjad oli vaja leida. Siis kui enam-vähem kõik asjad küljes, juhtmed paika veetud, tuled ajutiselt külge pandud, lülitid hoovad paigaldatud ja lõpuks ka aku lisatud ning esimest korda süüdet keerates… oli kosta ainult vaikust
Et siis nii palju sellest „pane aku külge, keevita nina ära ja sõida“. Eks seda võis arvata, kui ausalt rääkida.
Armatuur ja salongividinad.
Kas ma seda juba mainisin, et armatuur vajas väljavahetamist? See selleks aga veel puudus autost kindalaegas, puruks oli rooli all olev kate, kõveraks olid väänatud esiakna kõrval olevad aknapostide katted (teadmiseks: neid ei saa enne kätte kui kogu ülemine liisturing, päiksesirmid ja seesama laekate, kuhu käivad need sirmid külge ja kus asub katuseluugi mehhanism all, on eemaldatud)… puudu oli lüliteid (neidsamu lüliteid mis juhivad soojendussüsteemi). Rooli all olevat katet oli üritatud remontida klambripüstoliga. See oli nimelt kolmeks tükiks murdunud ja need tükid olid ühendatud omavahel… klambripüstoliga! Korraliku detaili leidsin lehekuulutuse peale. Muuseas see rooli all olev kate on tuledenivoo regulaatoriga versioon. Neid eriti palju liikumas ei ole seega jällegi väikestviisi vedamine, et juhuslikult ühel inimesel see kuskil kolikambris vedelemas oli. Siis kui auto minu kätte sattus oli armatuur ja kõik seal all näha olev lahti kistud, juhtmed ühendamata, ahi laiali ning osa juppe täiesti kadunud… seega minule jäi puuduvate osade leidmise rõõm ja vajalike osade õigele kohale tagasipanek, juhtmete ühendamine. Iseenesest oli tegemist igati hariva tegevusega. Kuni selle hetkeni pidasin ma BMW-d äärmiselt keeruliseks ja salapäraseks masinaks kuhu ise ei julge kallale minna. Tänase seisuga mul sellist hirmu ei ole. Kui sa teed endale selgeks kuidas üks osa teise külge käib ja millises järjekorras tuleb need lahti võtta ja millises järjekorras käib kokkupanek, siis läheb kõik nagu lepase reega! Asjad on üksteisega seotud väga loogiliselt, üks asi viib teiseni. Küsimus on ainult pealehakkamises ja tahtmises üks või teine asi korralikult endale selgeks teha. On vaja natuke aega, kannatust ja tehnilist taipu, see on kõik.
Kes kunagi kavatseb oma e23-l salongisoojendusradiaatorit vahetada siis seda saab teha kahel viisil: võtta lahti keskmine konsool (käsipiduri juures olev korpus, käigukangi juures olev detail), võtta ära rooli all olev kate, rookida välja makk, ühendada lahti kliimaseadme juhtpaneel ja üritada siis koukida välja salongiradiaator. Sellisel viisil olen kunagi ühe radiaatori ära vahetanud kuna olemasoleva informatsiooni põhjal oli see kõige lihtsam lahendus. Tegelikkuses on aga nii, et kui sa kõik need asjad oled juba lahti võtnud (ja need on vaja igal juhul ära võtta) siis ei ole kuigi keeruline eemaldada 4 mutrikest mis hoiavad kinni armatuuri. Need on küll ehk natuke kavalates kohtades kuid armatuuri alt väikse pikendusega mutrivõtmega pääseb neile ilusasti ligi. Ja saab ka selle kõige keerulisema asja kätte misläbi on tunduvalt rohkem ruumi selle sama salongiradiaatori ümber tegutsemiseks. Algselt pabistasin natuke selle pärast, et kui ma seal mõne juhtmekimbu või pistikud segamini ajan täiesti juhuslikult kokkupaneku käigus aga… seda pole vaja karta. Armatuuri all on lihtsalt üks tagasihoidlik juhtmekimp ja iga juhe läheb täpselt sinna kuhu ta minema peab. Loomulikult võib kõik pistikud ja juhtmed ära märgistada nende lahtivõtmise käigus.
Roolivõimu voolik 16x22.
See nimetatud voolikuke lekkis. Lasi teine läbi nii ülevalt reservuaari juurest kui ka alt (kus see kinnitub roolivõimu pumba külge). Oleks ju võinud üritada narmendavat ja pragunevat voolikut veel kõvemini kinni pingutada aga mõtlesin, et parem lahendus on hoopis leida korralik uus lõdvik.
Kui sa arvad, et sa astud esimesse ettejuhtuvasse autovaruosade müügiga tegelevasse poodi ja ostad selle siis mitte päris nii lihtsalt see ei käi. Paar autoosade kauplust saatsid mind kohe minema, „ ei ole ja ei saagi olema“. Nojah, tore. Ei oleks arvanud, et ühe kummivooliku leidmine nii keeruline saab olema. Tuli välja, et 16x22 kummivoolik on täielik defitsiit.
Otsustasin veel proovida ühe väga tuntud ja väga laia skaalaga autotootja (tootevalikus on sõiduautod, pakibussid, raskeveokid) varuosade müügikohast, mis lubas, et neil on kõike, kaasa arvatud hüdraulikavoolikud ning kõikvõimalikud kummivoolikud.
Esimene katse: Astun mina sisse ja küsin: vabandage, aga „kas teil on juhuslikult sellist… õli- ja väikest survet taluvat kummivoolikut mõõdus 16x22“. „ Mis autole?“ Mina vastu, et“ vana seitsmesajane BMW“. „ Ei. BMW-le meil seda osa ei ole“.
Teine katse. Ma sain aru, et müügimees ei olnud minust täielikult aru saanud ja pean oma probleemi lähemalt selgitama. Ma siis üritasin selgitada, et mul oleks vaja kummivoolikut. See peaks olema mõõdus 16x22. See peaks olema mõeldud hüdraulikasüsteemide jaoks, s.t. taluma veidi õli ja survet. Teil on tootevalikus väga palju masinaid mis kasutavad väga mitmes mõõdus hüdraulikavoolikuid. See ei pea olema tõesti mingi BMW kirjaga või midagi sarnast. Piisab, et tingimused vastavad, s.t. see oleks 16x22. Ja kummist! Küll ma siis ise vaatan kas sobib või mitte. On näha, et müügimees mõtleb! Pika mõtlemise peale küsib.. „ Aga.. mis auto teil on?“ Mina vastu, et „vana seitsmesajane BMW“. Vastus: „BMW-le meil seda osa ei ole“.
Saate aru – BMW-le tal seda osa ei ole… järelikult teistele on!
Kuna vana BMW jaoks osade otsimine pole kõige lihtsam tegevus ja selle läbi olen ma aastate jooksul saanud aru, et eesmärgini viib vaid sihikindel tegevus siis otsustasin mitte alla anda. Eriti kui on lootust, et osa ikkagi on olemas, kuigi mitte BMW-le.
Kolmas katse. Ütlen mina.. teate.. mind ei huvita kas see on Sierra, Transiti, BMW või olgu kasvõi traktori kummivoolik. Palun kui teil on olemas 16x22 kummivoolikut, millist iganes, palun tooge seda mulle üks meeter ja ma ostan selle ära, jätke see minu mureks kas see sobib või mitte. Te ju ütlete, et teil seda BMW jaoks ei ole aga teil ju siis on seda mingi muu margi jaoks. Müüge siis seda mulle, palun
Palun?
Mis on vastus sellele küsimusele? Klõbistatakse natuke arvutis ja tuleb välja, et neil tegelikult seda voolikut ei ole. Mittemingisugust sellist voolikut mis oleks mõõdus 16x22 ja mis oleks kummist – neil seda ei ole. Lihtsalt ei ole. Mitte BMW jaoks ei ole vaid üleüldse neil seda ei ole
Vaata sellest oleks võinud kohe alustada. Öelnud kohe, et ei ole ja korras. Aga ei, 20 minutit vaidle ja raiska aega. Minus tekitab see veidike imelikke mõtteid... veoautod, pakibussid, traktorid…väga lai tootevalik… kõik sinu autole ja masinale… ja sellist lihtsat asja ei ole. No kui poisid kavatsevad nii äri teha siis palun väga.
Miks mul on selline tunne, et nendele müügivendadele kuluks üks korralik arenguvestlus ära? Peaks rääkima kes on kliendid, kuidas firmale on kõige tähtsam rahulolevad kliendid, kuidas on väga tähtis leida klientidega koostöös parimaid lahendusi, et ikka läheks paremaks ja paremaks, ikka koostöös klientidega. Kui ma oleks selle firma omanik siis ma kaaluksin seda varianti väga tõsiselt, ma mõtlen arenguvestluse korraldamist...
Kogu sellest jamast kopp ees, seadsin sammud UM-i poole teele. Küsisin voolikut. Kummist. 16x22. Vaadati arvutist. Koha peal ei ole. Saab. Kümne päeva pärast on olemas.
Loomulikult tellisin ära ja kümne päeva pärast oligi voolik päriselt olemas, kauaotsitud 16x22. Muretsesin ka 2 klambrit ja panin uue vooliku külge, õhutasin õlisüsteemi ära ja kõik sai korda. Ei mingeid lekkeid ega inetuid laike õlipumba all maapinnal. Muuseas ühest meetrist voolikust peaks saama 2 poolemeetrist voolikut. See tähendab ühes meetris on kahe auto jagu materjali. Seega kui teil on tuttav, kellel samasugune auto siis saab teise poole riskide hajutamise ja kulude kokkuhoiu huvides näiteks sõbrale müüa.
Masin.
Täpsema uurimise käigus selgus, et mis käima ei lähe see ei lähe. Kõik mis endal pähe tuli, sai ära proovitud, tulemusteta. Positiivse asjana võib mainida, et tuled põlesid – kaugtuled, lähituled, gabariidid, tagatuled, udutuled. Algselt kapoti all olevat juhtmesalatit vaadates ei olnud päris kindel kas kõik ikka toimib nii nagu peab. Ega kõik ei toiminudki. Puudusid ühe poole suunatuled s.t. need ei vilkunud, signaali ei olnud – ühesõnaga väga olulised asjad jällegi mis ei töötanud.. ja lõpetuseks muidugi see, et auto ei käivitunud. Oli vaja pöörduda mõne kogenuma inimese poole. Mis muud kui auto sleppi ja remondimehe poole teele. Remondimees tuvastas mõne päevaga vead. Midagi väga keerulist seal ei olnud. Kütusepump oli õhtal. See oligi see põhiline kurja juur mis takistas masina käivitumist. BMW sissepritsesüsteem vajab käivitumiseks piisavalt suurt kütuse survet ja kui see on väiksem ettenähtust siis süsteem lihtsalt… ei käivitu. Lisaks leiti sealt mõningaid vigu elektrisüsteemis tänu millele suunatuled ja signaal ei töötanud. Need saadi tööle pärast mõningast nokitsemist.
Igatahes meeldiv oli paar kuud pärast masina hankimist kuulda mootorit kapoti all töötamas. Hääl oli korralik, nagu 3,2 liitrisele kohane, ilus võimas mühin
Mingeid üleliigseid hääli mootorist ei kostnud. Summuti tundus samuti korralik. Viimasel pütil oli väike defekt kuid see sai korda koduste vahenditega väga edukalt. Ka esimest korda sõites midagi häirivat ei ilmnenud. Roolil mingit lõtku ei olnud, pidurid töötasid, automaatkäigukast vahetas käike ja toimis nagu peab. Muidugi asju mida järgmisena ette võtta oli mitmeid: õli vahetada, õlifilter vahetada, kütusefilter vahetada, uus jahutusvedelik panna, uus õhufilter… Ahjaa mis veel selgus esimese sõidu käigus: loomulikult ei läinud auto soojaks. Temperatuurinäidik seisis kindlalt kogu aeg sinise peal. See tähendab, et vaja oli ka uut termostaati. Ma ei saa aru kuidas sellega enne näiteks talvisel ajal sõideti. Tulevikust rääkides - pikemas plaanis võiks üle vaadata esi- ja tagasilla puksid ja hoovad kuid momendil peaks kõik asjad olema nii-öelda normi piires.
Masin sõidukorras ja suuremad vead eemaldatud, oligi aeg hakata mõtlema nina korrastamise peale. Varem valmis otsitud plekid läksid kõik käiku. Ostetud olid: esikapott (vana tüübi oma ehk kuni ’82 sügiseni tootmises olnud detail, korralikku uue tüübi oma ei leidnud), esitiivad on uue tüübi omad (alates sügis ’82), ninatükk on vana tüübi oma (kuni sügis ’82), esistange küljes olev värvitud plekkdetail on samuti vana tüübi kaitseraualt ehk kuni sügiseni ’82 tootmises olnud pealt pärit. Need pidin külge sobitama ja vaatama kuidas asjad oma kohale istuvad. Suuremaid probleeme ei esinenud. Avarii tundus suhteliselt õnnelik laks olema. Autole eluliselt tähtsad komponendid ei olnud kapitaalselt viga saanud, löögi võttis vastu nina kuid nii õnnelikult, et sillad, mootor ja käigukast pääsesid lihtsalt ehmatusega. Ninakonstruktsioon oli tugeva hävitustöö läbi käinud kuid midagi üle mõistuse olevat ei leidunud. Lasin töökojas üle keevitada.
Mis veel… näiteks serv kuhu kinnitub parem esitiib vajas taastamist ja uuesti üles ehitamist. Selle kallal oli roosteuss aastate jooksul aeg-ajalt käinud väikest einet võtmas. Õnneks polnud ta väga aktiivne olnud (või ei hakanud hammas nii peale nagu ta oleks tahtnud) seega oli kõik taastatav.
Üleüldiselt auto metallkonstruktsioonidest rääkides: suurem osa metallist oli heas korras ja tugev, sõlmed korralikud. See auto on veel tehtud ajal mil kasutati piisavas koguses rauda, plekid, talad, konstruktsioonid on piisava varuga, et oleks võimalik vajadusel keevitada, sirgeks tõmmata, taastada jne.
Pärast plekkdetailide külgesobitamist (veendudes, et need sobivad) sai osad uuesti lahti võetud, korralikult puhtaks pestud ning toimetatud maalritöökotta. Ise värvida ei oska… või ütleme - puuduvad tingimused kus saaks kätt harjutada seega jäi see töö asjatundjatele meestele. Töökodasid ja firmasid on palju kes värvimisteenust pakuvad. Sai veidike turul uuringut tehtud. Pärast mitmete firmade tingimuste- ja hindadega tutvumist otsustasin ühe töökoja kasuks. Esikapott, esitiivad, ninatükk ja esistanged värviti Automaalris Tallinnas. Nüüd, juba üle 1,5 aasta hiljem, seisab värv ikka ilusti peal. Tööga võib rahule jääda. Lõplik detailide paigaldus on minu poolt tehtud. Ega seal midagi väga keerulist polnud. Kogu see operatsioon nõudis lihtsalt kõvasti mängimist… Ikka kruvid kinni ja kruvid lahti, kuni iga osa teise suhtes omale sobivaima koha leidis. Kõige rohkem läks aega kapoti reguleerimisega.
Esitulede raamid.
Nende asjadega seoses tõusis esile väike probleem. Nimelt on ka raamides vahe sees kui võrrelda vanema ja uuema versiooni omi. Esiteks on erinevad lähitulede kinnitused. Teiseks istuvad vanad tuled natuke sügavamal kui uuemad. Kronsteinide kinnitused (jalad) on erineva pikkusega. Olin endale hankinud kaks vanema versiooni tulede kronsteini ja lootsin, et leian sinna ka kaks vanema tüübi lähituld. Ühtegi heas korras olevat ei leidunud. Tegelikult nägin ainult ühte paari ja need olid ka sellised, et kuku või pikali – kroompinnad roostes ja klaasid kraabitud ning katkised. Siis mõtlesin, et olgu, tellin uued vana tüübi täistuled. Need aga ei ole enam tootmises, ei paku neid Bosch ega ka Hella mitte. Saada on lähituled mis on kasutusel autodel e23 ’82–’86 ja e28 ’81-’87 (need on samad). Muuseas kaugtuledes pole nende mudelite puhul aastakäikude kaupa erinevusi sisse viidud, kaugtuled on samad alates ’77 kuni ’86.
Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas viia kokku uue tüübi tulede kronsteinid ja vana tüübi ninakonstruktsioon, eesmärgiga ära kasutada olemasolevad lähituled, mis jäid avarii tagajärjel terveks (kaugtuled sain lehekuulutusele helistades). Vanema ja uuema kronsteini erinevusi uurides selgus, et põhimõtteliselt saab teha uuemast kronsteinist väikeste muudatuste sisseviimisel vana ninaga sobiva detaili. See käib nii: puuri kinnituste neetimiskohad lahti, lõika kronsteini jalad mõnekümne millimeetri võrra lühemaks ja kinnita need kas neetide või kruvidega raami külge tagasi, samadesse kohtadesse kus need algselt olid. Selle protseduuri abil õnnestus ära kasutada auto enda lähituled. Lõpptulemus on vaatamata väiksele isetegevusele korralik.
Esistange.
See asi oli samuti üks probleemsetest ja natuke peavalu tekitanud asjadest. Korralik esistange on täielik haruldus. Üks on ühtepidi kõver, teine teistpidi. Lisaks oli mul vaja leida selline kaitseraud mis sobiks kokku auto vana ninaga. Vanal ja uuel ninal on iluvõredel konstruktsiooniline erinevus sees. Vana nina on järsem, tuled istuvad sügavamal. Uuel ninal on esiosa veidi väiksema nurga all (peaaegu nagu e28-l) ja tuled eespool. Uuel ja vanal kaitseraual on samuti väike vahe sees. Vana esistange pealmine värvitud plekkdetail on sirge ja samas tasapinnas kroomosaga, uuel on see osa tehtud iluvõredeni tõusvana ehk tõuseb kõrgemale kui kroomosa. Alumine plastikust spoiler on erinev. Kroomosa, keskmised plastikliistud ja alumine raam on universaalsed. Lühidalt öeldes lõpuks õnnestus hankida mõlemad esistanged. Kahe peale kombineerisin need kokku selliselt, et lõpptulemus sobiks autole. Kasutatud on uuema esistange (’82-’86) alumist plastikust originaalspoilerit, kroomosad ja raam on samuti uuema tüübi omad (mis on tegelikult ühesugused mõlemal), ülemine värvitud plekk on aga vanema tüübi esikaitseraua küljest pärit. Sellisena sobib see vanema tüübi ninaga ja uuema tüübi autoga kokku ilma mingite probleemideta.
Juhiiste.
Materjali sain UM-ist. Istmekatte parandamiseks ja tegija leidmiseks uurisin 5 – 6 võimalikku firmat või tegijat läbi. Parima hinnapakkumise tegi Teping. Istme võtsin välja, eemaldasin seljatoe istme küljest ning viisingi mainitud firmasse tegemisele. Kella üheteistkümne-ajal hommikul viisin seljatoe ära, samal päeval nelja-ajal oli asi juba käes ning võis ilusa terve esiistme oma autosse tagasi panna.
Kapoti mürasummutus.
Jällegi tellitud UM-ist originaalosa. Tegelikult oleks võinud selle asja taastada lihtsalt vajalikud detailid sarnasest materjalist välja lõigates (seda materjali ikka liigub) kuid kõiki poolt ja vastuargumente ning riske hinnates leidsin, et tulemus ei hakka vastama minu poolt soovitule. Ma ei ole nugade ja kääridega väga osav ja pole mõtet auto üldpilti ära rikkuda nüsitud servadega vahtkummiga. Kui soovid korralikku tulemust siis tehase osa vastu ei saa. Ja tegelikult on see väljaminek ainult ühekordne, endale tehes on küsimus „kas see ära tasub“ niikuinii üleliigne. Kui plaanis autoga paarkümmend aastat veel sõita siis miks ei tasu?
Vahtkummist detailidel endil on tagaküljel liimikiht olemas. Selle peale üksinda ma siiski lootma ei jäänud. Otsustasin leida mingi hea liimi mis aitaks kattel seal kauem vastu pidada, Tingimused kapoti all on ju äärmuslikud: niiskus, kuumus, külm, vesi jne. teevad oma töö. Seega oli vaja nimetatud detailid kinnitada võimalikult tihedalt ja kindlalt. Käisin kõikvõimalikud ehitusmaterjalide poed läbi ja uurisin pakutavad tooted kõik hoolikalt läbi. Väga palju oli väga ilusate nimedega liimituubikesi, üks väiksem kui teine (ja mida väiksem seda kallim loomulikult). Kasutamisjuhendeid lugedes selgus, et mõni paarigrammine tuub oleks isegi oma otstarbelt sobinud kuid jah... Ühesõnaga - jõudsin koju 2 tuubi Momendiga. Hind oli mõistlik, kogus silma järgi sobiv. Lugedes tuubi tagakülge näeme muuhulgas järgmist teksti: Kraftkleber. Usaldusväärne kontaktliim. Liimib puitu, metalli, kummi, nahka, vilti… ja paljusid teisi materjale. Ühendused on veekindlad, kõrget temperatuuri taluvad, elastsed. See tähendab, et on täidetud kõik nõutavad tingimused!
Üks põhilisi asju millega peaks kapoti alla mürasummutust kleepides arvestama, oleks see, et pind oleks puhas, kuiv, õli ja mustusevaba. Tihti üritatakse kapoti all leiduvaid mürasummutusotstarbelisi katteid/kummidetaile liimida ilma eelnevalt pinda puhastamata. Tulemus on see, et esiteks ei jää asjad ikkagi kinni või teiseks jäävad kinni aga mõne päeva või nädala pärast lipendavad need nagu tallesabad. Ise puhastasin kapoti värvitud pinna, kuhu pidi kinnituma vahtkumm, lahustiga nimega „Sinol“. Liimi kandsin mõlemale pinnale – nii kapotialusele kui ka vahtkummile. Liimimisel jälgida kasutusjuhendit ja käituda vastavalt sellele.
Mida siia võiks veel lisada. Ütleks veel seda, et kõik detailid mis on autole kunagi enne auto tehasest tulekut paigaldatud, on sinna paigaldatud mingi kindla eesmärgiga. Nii ka mürasummutusdetailid. Ka kõige pisemal kummitükil võib olla suur ülesanne täita. Paljudest pisiasjadest sünnib terviklik, toimiv lahendus.
Sõitsin mitmeid kuid nii, et seesama poroloonkate puudus kapoti siseküljelt. Ega ma ei saa öelda, et müratase autos kõrge oli, ei midagi sellist. Vana seitsmesajane on suurepärase müraisolatsiooniga, tegemist ju omaaegse eliitmasinaga. Kui aga kate kleebitud, tee mis tahad – no läks vaiksemaks, kõrvaga oli täiesti kuulda kuidas detsibellid autosalongist (aga ka väljast) kadusid.
Samamoodi toimib iga viimane kui üks selle otstarbega detail. Isegi pakiruumis olevad vildid ja vaibad annavad oma panuse, rääkimata uste sees olevatest, põrandal olevatest, mootori vaheseinal olevatest katetest. Kõik on vajalikud.
Lisan siia teadmiseks e23-le kapoti alla sobivate mürakatete BMW koodid: 51 48 1 852 355; 51 48 1 852 353; 51 48 1 852 354.
/...jätkub.../