Alustaks siis kaugemast ajast pihta, siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja e32 ei olnud veel ametlikult klassik (aga ilmutas juba klassikalise auto iseloomujooni).
Noore ulja mehena oli hirmus kihk saada e32 omanikuks, see võis olla kümmekond aastat tagasi siis. Sai valitud Saksamaalt välja üks hõbedane e32 735, Pärnu autokaupmeestega kaupa tehtud ja tellitud siis Saksast kojutoomine. Nagu ikka siin elus ei miski lihtne, ei olnud ka selle auto toomine. Treiler autokoormaga jäi Poolas parklasse kinni, kohalikud arestisid ära ja peale nädalast seisakut lasti sellise kaubaga sealt tulema et see e32 jäi sinna maha (ju kellegile meeldis veel samapalju see auto kui mulle). Sellest autost tuli siis suu puhtaks pühkida. Järgmise käiguga toodi siis nn. asenduseks teine e32. See auto ei olnudki enam lihtne r6 vaid v12 mootoriga. Auto oli imeliku pika kerega, rohelist värvi ja kole pruun krobeline nahksisu koos ulmeliste lisadega (sellel ajal ulme). Vatasin, proovisin autot, mitu unetut ööd vaevlesin dilemma ees ja tegin raske otsuse, seda autot ma ei võta. Põhjuseks oli siis see et v12 tundus liiga ulme, majanduslik seis ei olnud ka kõige tugevam ja pidasin targemaks mitte ülejõu elama hakata. Minust jäi see auto pletsile ning sai tiba lihtsam e34 võetud ligi. Mõningad aastad hiljem ilmus see auto muidugi välja ja on nüüd ühe klubiliikme valduses ning siin foorumis üleval ka.
Selle auto proovimisest jäi mu hinge uss närima, no ei saanud enam rahu, et äkki ikka oleks hakkama saanud selle v12 isendiga ja äkki olid hirmul suured silmad. Muidugi proovisõit jättis sügava mulje ka. Mõningad aastad hiljem veeres mu õuele must lühikese kerega 750. Seda isendit sai igapäevase pereautona kasutatud mitu head aastat, lipsitud ja lakutud. Mingi hetk jäi ajale jalgu, tulid uuemad ja võimsamad autod peale ning jäi seisma, seejärel toodi selle eest raha mulle ja läks.
Mingil hetkel ilmus mu autoparki jällegi must lühikese kerega e38 750. Seda autot pidasin ma pea aasta. Sõita oli hea, remontida halb (viimast tuli suht tihedalt teha). Mingi hetk jõudsin järeldusele ka et e38 puudub üks autopede jaoks väga tähtis asi (e32 on see olemas), see on iseloom. Täiesti tuim tükk oli. Ära ta läks ja mida aeg edasi seda enam jõudsin teadmisele et mul on ikkagi ühte iseloomuga e32 vaja. Pea aasta aega hoidsin silma nii Saksa kui Eesti turul peal. Mul oli kindel soov. Auto peab olema v12 motoga, musta värvi, musta nahaga, lühike kere ja pakett akendega. Kui Saksas midagi sobivat müügis oli siis minu hammas peale ei hakanud ja Eestis muidugi ei olnud jälle midagi sobivat. Nii ma vaikselt praadisin. Ühel päeval aga EBK foorumit silmitsedes ja ühe sealse lugeja autoteemat lugedes hakkasin mõtlema, see ongi ju see auto mida ma tahan. Inimesel oli olemas auto mis vastas mu nõudmistele. Kirjutasin kirja, tegin pakkumise ja 2 päeva hiljem oli mu õuel jälle e32 750
Nüüd siis teema peategelasest lähemalt. Autoks on e32 750IA ja 91 aasta toode. Muidugi kui auto käes selgus tõsisasi, auto on individual (seda ma kaupa tehes ei teadnud). Autol on omamoodi värv, tehase sport vedrustus ja nipetnäpet omalooming nii seest kui väljast. Eelmisele omanikule olen ma südamest tänulik, tehnika hoolduse ja remondi pealt kokku ei hoitud. Kaasa sain paki varuosade ja remondi arveid, kokku lüües kerkis summa üle 150 tuhande krooni (seda kahe aasta jooksul mis tema käes auto oli). Tehniliselt oli ja on ka praegu auto väga eeskujulikus korras. Kerel roostet ei pistnud, värv pisut väsinud. Salong hindele 4, nahk pisut kulunud. Tehasest veeres see auto välja sport istmetega aga eelmine omanik pidas neid ebamugavaks ning vahetas tavaliste vastu välja. Tean kus autos mu sportistmed sõidavad, olen paari aasta jooksul üritanud neid sealt tagasi saada aga tulutult. Äkki kunagi õnnestub, kui vaja olen sobiva diili korral nõus koos autoga ka need ära ostma.
Mõned pildid ka autost milline ta ostes välja nägi:
Selle autoga sai sõidetud hooaja lõpuni ja järgmise hooaja peale. Lihtsalt võrratut sõidurõõmu võib pakkuda üks tehniliselt korralik v12. Seejärel jõudsin järeldusele et enne see auto talvekorterist ei välju kui on saanud endale sobiva seisusekohase välimuse. Mind kohutavalt häirisid pisikesed parklamõlgid, kriimud ja tuhmunud värv mida poleerida enam ei kannatanud, seega vajas hädasti ülevärvi. Lükkasin auto garaazi, hakkasin lahti nokkima ja ettevalmistusi tegema. Esmiesed uksed osutusid ikkagi alt pehmeteks, need hankisin uued (sain mitte pakettide uksed ja tegin pakettide jaoks ringi). Selge on see et kevadeks see auto sõitma ei saanud. Ostsin-tellisin jooksvalt uusi iludetaile, liiste, tihendeid, tüübleid jne. Reaalselt mitme talve jooksul kallale ei saanud, puhas ajapuudus ja laiskus.
Murdepunkt tekkis peale selle aasta Jaanipäevast üritust Värskas. Seal oli palju ilusaid autosid, palju v12 lõrinat ja mina sõitsin pisikese õmblusmasinaga. Vaatsin kalendrisse ja lugesin kokku mitu päeva Soome klubi ürituseni on, oli täpselt 27. See aeg peaks olema piisav et auto lõpuni lahti võtta, värvida, kokku tagasi laduda, tehniline hooldus teha ja Soome sõita. Hea sõber Roland lubas appi tulla ja nii läkski. Auto maandus töökojas ja õhtud ja nädalavahetused olid sisustatud.
Kuna vahepeal selgus ikka et asjolude kokkulangemise tõttu Soome ei jõua (auto oleks valmis saanud aga muud tegurid) siis tõmbasin pisut aega maha ja noksitsesin rahulikumalt kokku.
Nüüd siis mingi päev vaja TÜV veel läbida ja saab jälle tänavatel ringi kruiisida. Selle hooaja lõpuni lihtsalt naudiks autot täiel rinnal ja talveks jätaks mõned salaongipoolsed täiendused.
Siiski sai kõik vahetatud temapoolt ja arved võisid päris korralikud olla.
On selline loll iseloom et kui midagi pähe võtan siis peab ka saama, iseasi millal 