Hei sõbrad.
Tänapäevase üleüldise interneti ja sotsiaalmeedia armastuse taustal kipun ise üha enam arvutitest võõrduma. Pole siia foorumisse sattunud enam väga pikka aega. No ma püüan nagu vastuvoolu ujuda - feissbukki pole, arvutit iga päev käima ei pane, sõidan vanade autodega, põletan palju bensiini, kuulan seda muusikat mis raadiost tuleb, püüan asju ajada helistades mitte tšättides ning hoian isegi sõidu ajal telefoni käes. Eks enamus sellest loetelust ongi muidugi tingitud sellest, et ma päriselt sõidangi vanade autodega igapäevaselt.
Täiesti kogemata täna seda foorumit avades otsisin üles kaugusse kadunud enda rullnoka teema ja avastasin, et see auto on minu käes olnud juba üle 8 aasta. Täitsa kihvt mõelda, et ajal kui mina tema ostsin, oli kaheukseline ja korralik 325i küll juba defka, aga kõiki ülejäänud keresid ja väiksema mootoriga mudeleid oli saada nagu prügi. Ja nad tegelikult ei maksnud palju. Mina ise ostsin selle auto 3500 euro eest ja mulle tundus veel toona see summa isegi veits krõbe
Ning kõigest 8 aastaga on rullnokast saanud selline hitt, et korralikku originaalautot sisuliselt pole enam võimalik arusaadava raha eest üldse saada. Ehk siis vedas, et avastasin selle nostalgiatoote enda jaoks veel õigel ajal. Täna vist võiks küll vaid käppa imeda kui hirmus rullnoka nostalgia vaevama hakkaks, sest isegi suurema raha eest lihtsalt ei ole mitte midagi ilusat võtta.
Ma mäletan enda erinevaid emotsioone selle autoga koos käidud 8 aasta jooksul ja sel ajal on olnud ka loobumismõtteid. Mäletan hästi mingit pikemat mõõna kui mulle tundus, et peaksin vahetama ta hoopis E24 vastu. Et äkki E24 on nagu rohkem klassik kui E30??? Juurdlesin selle üle pikalt ja ostsin sobiva auto ilmumisel 2016 aasta oktoobris igaks juhuks ka E24 ära, et saada aru millega üldse tegu on. Leidsin täpselt selle mida olin tahtunud - võimalikult korraliku eksemplari, suure põrkerauaga viimase seeria auto, väljast punase ning seest heleda ja rohke naha ja elektriga. 1988 aasta 635CSi, US mudel, ehk siis see lõpuseeria poolik Highline. Sellest autost mul väga pilte polegi, siin ühel pildil koos Nuga 323i-ga:
Sõisin E24-ga sisuliselt kaks suve üsnagi igapäevase autona. Eks ta pidi oma kilomeetreid jagama ka teiste patsietnidega, kuid ta oli kevadest sügiseni mul maja eest võtta. Ja mulle tõesti meeldis. Suurepärane igapäeva auto, väga kerge käsitseda, lihtne sisse-välja käia, vaikne, suure klaasipinnaga ja hea väljavaatega, ruumikas, suure pakiruumiga, kliimaga, piisavalt jõuline mootor igapäevase klassiku kohta, sealjuures jaburalt ökonoomne, kõik vajalik varustus peal jne. No ja ta oli ju peale kõige muu veel ilusa kehaga ka. Ja rullnokk vist jättiski sel ajal ühe hooaja üldse vahele.
Aga selgeks sai üks oluline teadmine - E24 ei ole otseselt parem auto kui rullnokk. Ta ei suudaks asendada rullnokka. Nad on oma temperamendilt ikka nii erinevad, et neid ei saa üksteisega väga võrrelda. Aastate jooksul temaga sõites muutus E24 minu jaoks mingist ihaldusväärsest monumentaalsest sümbolautost lihtsalt ilusaks argipäevaseks kupeeks. Ja samal ajal kunagi sisuliselt prügikala staatusesse jõudnud rullnokk tõstab iga aastaga nii palju oma mainet tõsiseltvõetava klassikuna, et täna on nad minu jaoks juba võrdsel pulgal. Mida aeg edasi, seda põnevam ja parem see E30 tundub. Siin ilmselt mängib mingit rolli ka kambaefekt, kuna mul on paljudel sõpradel erinevad E30 BMW-d, nende autode teema on lihtsalt kogu aeg õhus, nendega me sõidame palju ja nendega on koos loodud palju mälestusi ... samal ajal kui E24 on kuidagi jäänud kaugeks. Teda nagu ihaldatakse ja ostetakse, aga nende omanikud tihti vist arvavad nendest nii palju, et neid kuidagi hoitakse ja säästetakse rohkem
Nendega ei kärutata nii palju ringi kui mu rullnokkadest sõbrad, nendega ei lasta kettsssi
Ja kuidagi nende omanikega ei ole tekkinud nii head kambavaimu kui mu rullnokkadest sõpradega. Ja E30 ongi päriselt tore. Ja viimane hooaeg juhtus juba nii, et hoopis rullnokk oli mul kevadest sügiseni maja ees ja E24 jäigi terveks hooajaks garaazi tolmu alla. Millest on muidugi natuke kahju ka.
Juba teist aastat ajasime kevadel oma rullnokkadest sõpruskonna kokku ja väisasime kambaga E30 kokkutulekut.
Olime nagu viisakad, näitame eeskuju ja läksime vara ära. Aga lõpetasime ikka rullnokkade kombel rohke džinniga ja varahommikul. Oli meeleolukas üritus.
Kui saabus Youngtimer Camp olin pikalt kahevahel kas osalen või lähen lihtsalt vaatama. No et ma ei tea ju millega minna ja väga ei viitsi kuskilt garaazist mingit asja tooma ka minna ja ... no ühesõnaga paha siga mitu viga eks. Viimasel hetkel, eelmisel õhtul avastasin, et mul on kodu parklas ju rullnokk käepärast. Tegelt on see isegi veits naljakas kui igapäevaselt vanatehnikaga sõita, siis on kogu aeg pinge, et ei oska millegagi vanatehnika üritustele minna. Sest sinna peaks ju minema millegi sootuks erilisemaga justkui
tegin kiire pildi ja regasin ja olingi osalemas rullnokaga.
No ja nii ta läks. Rullnokaga sõitsin vahelduva eduga suvi läbi. Tõsi, ta pidi end jagama veel mitete tegelastega. Aga ei tundud puudust kliimast, ei jäänud puudu võimsusest, ei olnud ühtegi tehnilist probleemi, igatepidi oli hea. Super auto. Tegin vastu sügist veel mõned värskemad pidid ka. Mul pole autod kunagi piltidel nii steriilselt puhtad kui ehk võiks, aga ma vist olengi viimastel aastatel rohkem keskendunud nende pakutava sõiduemotsiooni nautimisele kui nende eest hoolitsemisele. Midagi uut ja rabavat siin pole aga las nad jääda siia ikka vaatamiseks.
Mis plaanid? Ei olegi nagu. Eks ta tahaks tegelikult mingil hetkel ikkagi põhjalikumat lähenemist ka. Tal on mõned roostesed kohad algusest peale olnud ja ega nad ise pole kokku kasvanud. Natuke võiks ka mootori töö ilusam olla, suunatule kang pole algusest peale suunda välja osanud lülitada ... oleks näppimist küll ja veel. Aga kuna ta tegelikult sõidab ja tal otseselt midagi viga pole, siis ehitada ei viitsi ja ma arvan, et jooksvate vigade paranduste abil jätkame veel paar aastat nii.