Kahjuks näitas odomeeter iga kilomeetri peale mitukümmend meetrit valesti (võimalik, et rehvimõõt polnud just tehaseomaga kokkusobiv). See tingis möödasõidu Taali krossirajast ning pika ekslemise vales suunas, mistõttu krossirajale sai jõutud pika hilinemisega, mistõttu kõrge koha lootus kadus. Kõige külmem oligi krossiraja ääres, kus pidi oma korda ootama rohkem kui tund aega, (miskipärast sõideti seal pidevalt end viimases muutuva raadiusega ning kitsenevas paremkurvis) valli. Ja ei tihanud ju koguaeg autos soojas ka olla, vaid pidi käima piilumas, kuidas teistel sõidud lähevad.
Seks ajaks kui oli meie rajalemineku kord käes, andis Veski teada, et järgmised katsed jäävad ära, sõitku me otse Audrusse, viimasesse AKP-sse. Nimelt pidavat rada nii täis tuisanud olema, et Mustang olla katuseni lumes kinni.
Omaette nali oli see, kui kaasvõistlejalt sai uuritud, et kuhu sissepääsu juurde Audrus on vaja sõita, siis sõitis ligi ka üks Škoda ning keris akna alla. Härrased politseist uurisid, et mis teoksil ning kui sai räägitud, et ringraja äärde tahaks, siis sõideti ees ning näidati teed.
Jäärajakatse läks natuke nihu, sest õnnestus vaikse hooga kenasti valli kinni sõita ühes pikas kurvis. Õnneks lasid korraldajad järgmise auto ka varsti peale, kes õnneks oma hea aja arvelt aitasid meid välja lükata. Jäärada muidugi oli mõnus kuumaastik. E23 on aga hea ja pehme auto ning õõtsus rahulikult kõigist kohtadest üle, kus kaasvõistlejad karteriga jääd kraapisid.
Järgmisel aastal plaanis osa võtta ühe teise autoga, et saaks natuke julgemalt sõita.
Eraldi märkimist väärib Ervin Lill'e ekipaazh korraliku stiili eest, nii auto kui sõitjate kujustuses.
Ja muidugi suured tänud Sysile rataste laenamise eest. Kui esialgu sai arvatud, et E39 velg jääb E23 suht sobimatu ja rõve, siis praktikas ei häirinudki.
