Sidur võttis masina soetamisest alates viimase veerandi päris lõpust üles lastes ja kerge pauguga. Ühtlasi kaasnes tühikäiguga kuuldav kahin. Nii pidasingi vajalikuks vahetada siduriketas, korv ja survelaager ehk terve kompelti.
Olemasolevate, mõned aastad tagasi saadud ketaste katted olid lahti ning lamellid narmendasid. Ketaste paksus oli nihikuga mõõtes üsna kriitilise piiri lähedal -- osadel vaid 8 mm. Töökoht tegemiseks oli kodustes oludes imehea: sügav kanal ikkagi. Väljalase lahti, kardaan küljest nagu vahetamine ikka algab...
Väljalase tuli ikka päris alla tuua, et pääseks kardaani painutama. Muhv tundus heas korras olevat. Edasi juba tugede vabastamine ja kasti toestamine, kuid mootori küljest kasti lahti oli küll kohati painavalt raske poltida. Nimelt tekkis esialgu kahtlus nagu oleks midagi üle keeratud ja käiks ringi, kuid lähemal vaatlusel oli näha, et ülemiste poltide taga on mutrid, mida oli tarvis vaid kinni hoida (erinevalt teistest suurest hulgast poltidest, mis olid korpuses kinni). Hunniku pikenduste ja kardaanita oleks see töö olnud mõeldamatu.
Sidurikoda vahtis vastu, tekkis huvi, mis seis seal sees küll valitseb. Täitsa keskmise kulumisastmega ketas ja sõrmede vahel liigutades mõningase lõtkuga survelaager kasti sisendvõlli poolel. Kinkisin autole uue tihke ketta Meyle'lt, survelaagri Febi Bilstein'ilt ja korv läks alla
second-hand'ina. Siiski oli seisukord märgatavalt parem ja pind ühtlaselt sirge.
Kui kõik kokku sai ja kast mootori otsas juba istus läks juba nagu arvata võib - kiiremini. Mahavõtul oli spidomeetri tross ikka päris kõvasti kinni jäänud, küll hoovastiku raami sisemised kuuskant-poldid kinni. Ka ei taha midagi ära kaotada. kasvõi hoova stopperseibid. Tagurpidi käigu lüliti klemme murda poleks ka olnud tark tegu, tagasipanek aga hoopis lihtsam.
Leegitoru väljalaskekollektori küljest lahti lastes ei tulnud üllatusena, et tihend omadega läbi -- läks vahetusse ka see. Muret teeb aga keset kollektorit alt vaadeldav mõra...
Nüüd on taas ressurssi, et sidurit libistada...
