Teemaks on BMW 540iA. Tema:
Ma ostsin ta 2024 aasta kevadel kui Eestis kõik ostsid hirmuga midagi, sest automaksu eelnõu võeti Riigikogus vastu. Nii nagu paljud teised, olin minagi seda meelt, et see maks on halvasti tehtud, ebaõiglane ja ei tee mitte midagi paremaks. Täna me teame, et ei teinudki. Automaksu registreerimistasu tõmbas eriliselt moti maha. Et nüüd siis ongi käes see aeg mil riigil tekib osalus sinu unistusele. Meile jäeti üsna lühike aken veel midagi hingelähedast soetada ja paljud mu sõbrad kasutasid seda võimalust. Andsin ka mina autoportaalidele tuld. Vahtisin kõike mis tundus huitav. Mingil hommikul istusin kohviga laua taga ja Terevisioonis keetsid Viirpalu ja Sildvee mingit sousti. Ma päriselt vihkan kokasaateid. Mul tulevad punnid peale kui ma pean neid vaatama. Avasin telefonis mobile.de portaali. Miks ma sinna just sel hommikul BMW 540 parameetrid sisestasin... ei tea ma siiani.
Midagi temas nagu oli. Ta tundus piltidelt sirge, libe ja täiesti puutumatu originaal auto. Individual Porsche värivga värvitud. Saksamaal H numbris. Mis põhiline - INIMENE ei olnud oma visiooni ega unistusi tema peal välja elanud. Tuuninguvabastus on 540 puhul täna väga vähelevinud ja hinnatud omadus. Jah, ta oli automaat, teada-tuntud 5HP30 mis on tänaseks juba legend oma ebatöökindluses. Aga mulle see antud juhul sobis. Kõik ihaldavad 540 manuaali. Mina ei saa päriselt aru miks. Et siis on nagu vägev ja jõhker pill või? Tegelt ta ei ole tänases päevas absoluutselt kiire, küll aga väga ebamugavate omadustega auto. Mul on E36 kerel Alpina B8 4,6 V8 manuaal. See ongi päriselt vägev ja kiire elukas, aga argipäevas üsnagi kasutuskõlbmatu isend. Sa lihtsalt ei viitsi temaga võidelda ühest foorist teiseni. Ma olen arvamusel et paks, raske ja pehme 540 manuaal ei küüni oma sõiduomadustes Alpina B8 tasemele isegi lähedale, küll aga pakuks manuaalkast kõva analoogiat ebamugavuses ja kasutusraskuses. Ja tegelikult oli mul ikkagi mõttes osta endale ju aastaringne igapäevaauto.
No igal juhul helistasin sõbrale, kes oli kogemata just järgmisel päeval samas kandis Berliini lähistel ja nii see auto sinna bensiinijaama tolmuimeja kõrvale näha toodi.

Kuidagi äkki oli eufooria kõrgel, auto tundus hea, hind tundus õiglane. Minu jaoks oli valge kortsus nahaga salongiga 540i alati olnud kuskil soovilistis olemas. Ja nii ta läks. 5. märts 2024 ma ta ostsin ja 16 märts kallati ta juba Tartus maha. Olles saanud Tartu sõbralt selle pildiga sõnumi, ostsin bussipileti, võtsin PROOV numbrid kaenlasse ja läksin järgi.

Esmamulje oligi tegelikult hea. Müüja oli päris inimene, kes oli päriselt sellega tegelenud. Ta saatis piisava pildimatejali ja andis üsna pädeva pildi autost. Müüja oli mingi entukas, kes otsis ja ostis kokku ainult E34 540i bemme. Tal endal oli ikka valus galerii neid mudeleid, väikse läbisõiduga manuaale ja M-paketiga autosid ja mida kõike. Nõrgemad lülid elustas ta ära, tegi ülevaatused peale ja lükkas üle parda, milleks oli ka minu auto. See ei olnud tema silmis säilitamisväärne auto. Isendil oli enne leidmist ja elluäratamist olnud täpselt kaks omanikku ja lõpuks, enne leidmist, oli ta umbes 15 aastat seisnud. Seda näitas Saksa ülevaatuse info ja registrist oli ta ammu kustunud. Aga seisnud õnneks maja all parklas, mitte õues. Oma silmaga näed alati rohkem (või teistsuguseid) asju mida müüja välja tõi. Aga üldiselt esmamulje oli ikka väga okei.
Peale mõnusalt veedetud õhtupoolikut Tartus oli uuel patsiendil aeg käivitada silindrid ja võtta suund Tallinna poole. Ta sõitis hästi. Aga kahetised tunded E34 osas olid juba tulnud et jääda ...